R, 9.12.2022

Intervjuu ⟩ Martin Helme: oleme Eesti kõige rokkivam erakond

Aimar Altosaar
, toimetaja
Martin Helme: oleme Eesti kõige rokkivam erakond
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 126
Riigikogu II aseesimees ja EKRE esimees Martin Helme oma kabinetis. Ta leiab, et EKRE-l on kõige kõvemad närvid Eesti poliitikas.
Riigikogu II aseesimees ja EKRE esimees Martin Helme oma kabinetis. Ta leiab, et EKRE-l on kõige kõvemad närvid Eesti poliitikas. Foto: Madis Veltman
  • Eesmärk pole võimul püsida, vaid midagi ära teha
  • Abielureferendumiga ei saanud rohkem järeleandmisi teha
  • EKRE-l on vene valijale kolm sõnumit
  • Helme: meie poliitiline agenda on üsna lihtne ja arusaadav

Kolme kuu jooksul on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimehel Martin Helmel juba kolmas töökoht: aasta alguses rahandusminister, seejärel paar kuud EKRE riigikogu fraktsiooni esimees ning nüüd teist nädalat riigikogu II aseesimees.

Räägime Helmega riigikogu istungi ajal tema töökabinetis, mistõttu katkestavad vestlust kohaloleku kontrollid ja kutsed hääletusele, diivanil istuvad vaikselt kaks noort töövarju.

Energilise ja tähelepanu jagada oskava inimesena ei lase kabineti peremees end katkestustest häirida ning vestlus kulgeb sujuvalt. Alustame ühe hiljutise sündmuse kommenteerimisest.

Kuidas vaatate 20. märtsi demonstratsioonidele Eesti linnades, kus protestiti koroonaepideemiast tingitud piirangute vastu ning kus liikusid ringi autokolonnid ja lehvitati rahvuslippe?

Ainus autokolonn, mis päriselt midagi paremaks teeb, on ikkagi kiirabiautode kolonn haigla juures. Siin ei ole küsimustki.

Nüüd sellest, mis toimus. Ma mõistan väga hästi seda ängi ja muret ja seda hirmu, mis inimestel tekkis viimase aastaga. Arvan, et laupäevases autodekolonnis oli ka väga suur annus puhast poliitilist protesti valitsuse vahetamise vastu. Oli kirju pilt, inimesed olid seal väga erinevate põhjustega. Kindlasti oli aga paljude sõnum, et koroonat ettekäändeks tuues ei tohi me lasta oma vabadusi püsivalt ohtu seada.

Me kuuleme hullunud hüüatusi, näeme, kuidas tahetakse keelata ära millegi kohta arvamist. Juba leitakse, et politsei peabki saama kodudesse sisse tungida ja kontrollida. Mul tekib küsimus: kus me oleme? Myanmaris või? See ei ole ju normaalne!

Meil peaks võitlus koroonaga olema mingisugune ühiskondlik ühisasi. Mitte niimoodi, et valitsus on otsustanud, et inimesed kuulaku sõna ja kes ei kuula sõna, need on sisevaenlased. Mina näen seda selle nurga alt. Teisest küljest ma tahan kindlasti lisada, et see inimeste mure ja ärritumine on praegu valesti suunatud või valesti rakendatud. Kuidagi lühises on see olukord.

Teie fraktsioonikaaslane Kalle Grünthal on väljendanud üsna radikaalseid seisukohti koroona ja vaktsineerimise kohta. Kas tema seisukohtadel on EKREs laiemat kandepinda?

Ma arvan, et igas erakonnas, mis on nii suur nagu meie, on nii üht- kui teistsuguseid inimesi. Minul on küll täiesti selge tunnetus, et meie erakonna absoluutne enamus mõistab, et koroona on olemas, koroona on ohtlik, ega ole vaktsiinivastane.

Kindlasti ei ole me sundvaktsineerimisega mingil juhul nõus. Politseiriigi ehitamisega koroona ettekäändel me mingil juhul nõus ei ole. Küsimuste esitamine, mure väljendamine, skepsise väljendamine ei saa olla mingisugune põhjus, miks meil hakatakse sisevaenlasi otsima, see on väga ohtlik tendents.

Vestlust Martin Helmega katkestavad riigikogu kohaloleku kontrollid ja kutsed hääletusele.
Vestlust Martin Helmega katkestavad riigikogu kohaloleku kontrollid ja kutsed hääletusele. Foto: Madis Veltman

Kolmapäevases Postimehes oli Keit Pentus-Rosimannuse artikkel pealkirjaga «Riigi tugi ei ole tasuta lõuna». Rahandusminister kirjutas, et kavandatav lisaeelarve parandab varasema valitsuse rohkeid vigu ning uus valitsus on ettevaatavam. Nad suudavad ka eelmise valitsuse kavandatud suure laenu asemel palju väiksemaga hakkama saada. Millise hinnangu annate teie endise rahandusministrina menetletavale lisaeelarvele?

Mind häirib tõsiselt Keit Pentus-Rosimannuse ülimalt ebaaus ja -õiglane jutt. Ta laseb ju liugu selle majanduse seljas, mille meie tegime oma eelmise aasta eelarve ja lisaeelarvega. Aasta tagasi räägiti majanduslangusest kümme protsenti, lisaeelarve tegemisel ajal räägiti majanduslangusest kuus protsenti – tegelikult tuli kaks koma üheksa, kui ma õigesti mäletan. Ainult tänu sellele, et meil oli niivõrd väike majanduslangus, kus me tegime asju hoopis teistmoodi, kui nemad tookord meilt nõudsid, on tal võimalik täna öelda, et me võtame vähem laene. Sest et maksulaekumised on nii palju paremad. Eelmisel sügisel, kui tegime eelarve, siis kogu Reformierakonna fraktsioon sõimas mind selle eest, et mul on liiga pessimistlik prognoos. Nad on kaks kuud võimul olnud ja juba tulevad eelarve defitsiiti suurendama! See on niivõrd vastuoluline jutt, mida nad räägivad.

See, et nad võtavad vähem laenu, on võimalik tänu sellele, et meie planeerisime ja tegime eeltööd hästi. Vigade paranduse kohta ma ütleksin niimoodi, et kui ma nüüd täna (intervjuu toimus 24. märtsil – toim) kuulsin meil fraktsioonis –​ Keit Pentus Rosimannus käis lisaeelarvet tutvustamas –, kuhu see raha läheb, siis seal on ikkagi hirmus palju neid asju, mis ei ole koroonaga seotud.

Mind häirib tõsiselt Keit Pentus-Rosimannuse ülimalt ebaaus ja -õiglane jutt. Ta laseb ju liugu selle majanduse seljas, mille meie tegime oma eelmise aasta eelarve ja lisaeelarvega.

Tundub, et teise pensionisamba raha on ikkagi planeeritud sisse teadlikult. Pannakse valitsuse reservi reale sada miljonit eurot, mida nad teavad, et ära ei kulu. Ma arvan, et nad tekitavad sinna mingi põrsakese kohalike valimiste eel. Rahandusministril on nii palju ebasiiraid ja ebaausaid jutupunkte, et seda [on] valus vaadata.

Päris kopsakas summa on vaktsineerimisega seotud kulud. Juba eelmisel aastal otsustasime kulutada 36 miljonit vaktsiinidele, nüüd tullakse küsima veel üle 20 miljoni euro, kusjuures me teame, et tegelikult 36 miljonit peaks olema tagastatav Euroopa rahast, see oli juba kokku lepitud. Meie tegime oma 36 miljonilise plaani väga selge teadmisega, et kõige kallim variant ja kõikide vaktsineerimine – maksimumi maksimum! Kuidas on võimalik, et see läheb veel kaks kolmandikku kallimaks? Kas meil on siis vahepeal rahvaarv nii palju kasvanud? Vaktsiini hind ei ole vahepeal tõusnud.

Teine samasugune koht on vaktsineerimine ise. Me eraldasime küll [vaktsiini-]külmikute jaoks, küll tarvikute jaoks, küll lisatöötundide jaoks miljoneid eurosid ja see on jälle uuesti eelarves sees. Mitu korda me saame ühte asja kinni maksta, mulle on see täiesti arusaamatu. Siis on seal sees mingisugused IT-arendused, mida sotsiaalministeerium käis meilt kogu aeg nuiamas.

Ja ma võin nõus olla, et ITs on peaaegu kõikides valdkondades mingisugused võlad, aga [kui] nüüd tullakse seda koroonakriisi all rahastama, siis see ei ole aus jutt. Edasi on mingite kalafirmade päästmine ühe koma kaheksa miljoni eest, kes eelmisel aastal ostsid laod kala täis. Noh, kui me bussifirmasid päästame, turismifirmasid päästame, võib-olla peab siis kalafirmasid ka päästma.

Mina ei ole kindlasti vastu sellele, et me toetame Eesti ettevõtteid, hoiame neid kriisi ajal elus ja paneme sinna ka kaks miljonit või ka kakskümmend miljonit. See on väike raha võrreldes sellega, et meil pärast, kui kriis läbi, on jätkuvalt olemas ökosüsteem, kus ettevõtlus toimib: inimesed on alles, pankrotte ei ole olnud ja töökohad on säilinud. See tuleb meile lõpuks tagasi. Aga kõike seda tegid [nad] eelmisel aastal kriisates maha ja nõudsid, et me seda ei teeks. Ja ma ei ole saanud siiamaani vastust, kus siis on nende plaan, millega nad pidid hoidma eelarve tasakaalus ja võlga mitte juurde võtma.

Mida olulist jäi teil rahandusministrina tegemata, aeg sai ju ootamatult otsa?

Kõige rohkem jäi pooleli rahapesuga võitlemine. Pentus-Rosimannus tuli ja keeras kõik kraanid kinni, aga asjad edenesid meil väga hästi. Rahandusministri personalivalik on aga praegu selline: ainult üks kits kärneriks teise otsa.

Nad katkestasid lepingu ameeriklastega (USA advokaadibürooga Freeh Sporkin & Sullivan – toim). See ju toimis: vilepuhujad rääkisid, dokumendid laekusid, mitte Eestile, vaid ameeriklastele. Kibekiirelt tuli see kanal kinni keerata! Sest et sealt voolas infot iga päev rohkem. See on kuritegelik, mis tehti.

Rahandusministeerium palkas möödunud aastal Martin Helme juhtimisel rahapesutrahve püüdma FBI endise direktori Louis Freeh.
Rahandusministeerium palkas möödunud aastal Martin Helme juhtimisel rahapesutrahve püüdma FBI endise direktori Louis Freeh. Foto: Tairo Lutter/Postimees Grupp/Scanpix Baltics

Aga kas advokaadid jõudsid siiski midagi ära teha, sest mingit tasu ameeriklastele juba ju maksti?

Nende tööülesanne oli hankida Eestist sellist lisainfot, mida ei ole hankinud Eesti prokuratuur ja mida ei ole saanud Ameerika erinevaid uurimisorganid, see info tuli siit ise kokku korjata ja viia see Ameerikasse. Et me saaksime kahte asja: öelda, et me teeme koostööd ameeriklastega, ja teiseks trahviraha. See hakkas tööle! Danske panga erinevad töötajad tulid rääkima, tõid dokumente ja kõigil oli muide üks ja sama jutt: Eesti prokuratuur pole nende vastu kunagi huvi tundnud. See info läks otse Ameerikasse.

Mina ei toppinud sinna kordagi oma nina, mina ei tahtnud teada, detaile pole mul vaja teada. Tahtsin vaid olla kindel, kas asi toimib või mitte. Selle keeras uus valitsus kohe kinni, nii kui võimule sai.

Ameerika advokaadibürooga lepingu sõlmimisel räägiti, et sellel olid kliendid, kes olid ka seotud Vene rahapesuga. Kas olete neid kahtlustusi kontrollinud?

Muidugi kontrollisin, nad ei suutnud seda ju kordagi tegelikult ära tõestada. Nende väide on lõpuks ikkagi see, et ühel advokaadil oli kümme aastat tagasi olnud klient, kellel omakorda oli see või teine klient!

Rahandusministrina oli teil neli nõunikku. Üks neist on nüüd kuriteos kahtlustatavana uurimise all. Mis oli Kersti Krachti ülesanne teie meeskonnas? Kas ta on jätkuvalt teie meeskonnas?

Ei, ta ei ole praegu mingis koosseisus. Aga Kersti Kracht on suurem kui elu! Ta on olnud Eesti ettevõtluses üle kolmekümne aasta, tunneb peaaegu kõiki inimesi Eestis, kes on üldse mingil moel ettevõtlusega tegelenud. Laias laastus oli tal kaks või kolm põhiülesannet. Üks oli hoida avatud minu suhtluskanal ettevõtjatega, mida ta tegigi ja mille eest teda praegu üritatakse vangi panna. Ehkki mina ei olnud Hillar Tederiga kordagi kohtunud.

Aga Kersti Kracht on suurem kui elu!

Ja teine ülesanne oli tegeleda erinevate tööliinidega ministeeriumis. Kolmandaks – ta oli ministri vits, pidi ministeeriumis hoolitsema selle eest, et ametnikud ei teeks Itaalia streiki, ja Kersti tegi seda tööd väga hästi!

Siis ta ametnike hulgas vist väga populaarne ei olnud?

Kahtlemata ei olnud.

Martin Helme rahandusministrina oma nõunikega (vasakult): Rain Epler, Lasse Lehis, Kristel Menning ja Kersti Kracht. 
Martin Helme rahandusministrina oma nõunikega (vasakult): Rain Epler, Lasse Lehis, Kristel Menning ja Kersti Kracht. Foto: Sander Ilvest

Kui minna korraks tagasi eelmise aasta lõpu ja selle aasta alguse juurde, mil toimus abielureferendumi seaduse dramaatiline menetlemine, siis tundub, et see oligi katalüsaator, mis viis lõpuks koalitsiooni laiali. Kas see ikka tasus ära või oleks võinud kusagilt veel järele anda ja öelda, et hea küll, teeme hiljem?

Me olime ju andnud korduvalt järele juba erinevates varasemates episoodides, olime valmis mitmes küsimuses nii koalitsiooni tegemisel kui ka hiljem nurki maha lihvima. Ka referendumi küsimuses olime ju järele andnud. Olime nõus, et me nihutame kuupäeva, olime väga paindlikud küsimuse formuleeringuga. Järeleandmine, mida Keskerakond meilt tahtis, oli tegelikult, et referendumit ei toimuks. Sellise järeleandmisega me nõus ei olnud.

Jüri Ratasel on mitmeid väga suurepäraseid poliitikuoskusi. Üks neist on tulla ikka ja jälle tagasi sama ettepanekuga, jättes mulje, et räägib asjast mingis uues versioonis. Korduvalt oli Keskerakond Jüri või ka teiste keskerakondlaste kaudu pakkunud meile välja lahendusi, väga leidlikke lahendusi, et referendumit ära jätta. Ja sellega me nõus ei olnud.

Martin Helme: kohe, kui koalitsioonilepingut tegema hakkasime, oli meil üks lihtne eesmärk: me tahame asju ära teha.
Martin Helme: kohe, kui koalitsioonilepingut tegema hakkasime, oli meil üks lihtne eesmärk: me tahame asju ära teha. Foto: Madis Veltman

Teie koalitsiooni lagunemise kohta on ka väidetud, et te igapühapäevased Tre-raadio jutusaated kaikusid ühiskonnas vastu nii valjult, et partneritel ei pidanud lõpuks närvid vastu. Kuidas kommenteerite?

Kui palju kordi on juttu olnud Tre-raadio saadetest pärast valitsuse lagunemist? Meediamulli ei olegi enam! Tre-raadio toimib praegu väga hästi edasi. Aga kadunud on vajadus seda raadiosaadet ära kasutada ja koalitsiooni seest meile surve avaldamiseks, et meie poliitilistele initsiatiividele n-ö jää peale panna. Neid teemasid tuli pidevalt. Abielureferendum oli üks neist ja Mardi intervjuu Deutsche Wellega oli teine. Kui oli näha, et Keskerakond ei taha midagi teha, siis nad nokkisid üles kuskilt mingi meie sõnavõtu, tegid sellest suure meediaskandaali – ise tegid! – ja siis tulid mehed meie juurde ja ütlesid, et meil on praegu nii valus olla, et ärme selle teemaga tegele. Ja see oli muster.

Olete olnud EKRE loomise juures ja nüüd juba üle poole aasta ka selle esimees. Mida EKRE tahab Eestis ära teha? Milline on ideaal, kuhu EKRE pürgib?

Oleksite ju võinud neli aastat ilusti võimul olla, eks ole! See ei ole aga kunagi eesmärk olnud. Kohe, kui koalitsioonilepingut tegema hakkasime, oli meil üks lihtne eesmärk: me tahame asju ära teha. Kui me asju ära ei saa teha, siis sellisel valitsusel kaob meie jaoks mõte. See ei ole ju saladus, mida tahame ära teha: meie maailmavaade ja meie poliitiline agenda on üsna lihtne ja arusaadav.

Nõrgemad inimesed oleksid loobunud referendumiga edasi minemast, et hoida oma toolist kinni.

Kui minna abstraktsemaks, on selleks rahvusriigi hoidmine, kui aga praktilisemaks, siis immigratsiooni piiramine. Rahvusriigi hoidmine on ka see, et meil oleks piisavalt iivet – siis need on ka perepoliitilised valikud ja siit jõuame kohe homoteemani. Muidugi on olulised ka majandusteemad, mis on võib-olla natuke mitmekihilisemad, aga ka see, et meil oleks tegelikult kogu Eestis võimalik oma palga eest normaalselt ära elada. Et meil ei oleks mingisuguseid piirkondi, kus sisuliselt elavad veel ainult pensionärid või sellised inimesed, kellel ei olegi kuhugi võimalik põgeneda. Ühes toimivas ühiskonnas ei tohiks nii olla. Mina väidan, olles näinud riigieelarvet selle tegemise poole pealt, et kui meie asju õigesti teeme, siis on ka kordatehtav!

Mida tuleks ette võtta, et väiksed maakoolid ei kaoks, sest neli aastat peale haldusreformi võivad valdade ääremaadele jäänud väiksed koolid lõplikult kaduda?

Niipalju kui me oleme jõudnud juba teha ka oma üleriigilist ja kohalikke programme, on koolivõrgu teema seal praktiliselt igal pool sees. Keskvõimu tasandilt on probleem väga selge: rahastamismudel nii kohalikele omavalitsustele kui ka koolivõrgule on väärastunud ja selle rahastamismudeli tulemuseks on suurte kolhooside ja suurte kombinaatide tekitamine, mis forsseerib ääremaastumist ja seda isegi Tallinna sees.

Süsteem tegelikult tapab ära väikseid individuaalseid koole, ka Tallinnas, kus ei ole õpilastepuudust. Aga kuni seda rahastamismudelit ei muudeta, senikaua jätkub väikekoolide tapmine ning see on riiklikul tasandil reguleeritav asi. Kohalikul tasandil tehtav asi on see, et kohalikud omavalitsused ei peaks üritama väikestest koolidest kuidagi lahti saada. Kohalikud omavalitsused sisuliselt lisaks riiklikule rahvale subsideerivad oma kohalikke koole. Mis tähendab, et koolid on kohalikele omavalitsustele suureks koormaks.

See on suurem teema rahastamismudelitest. Kuid tuleme tagasi selle juurde, kes on kooli pidaja. Haridusvaldkonnas on tehtud mitu väga-väga halba asja. Üks on gümnaasiumide riigistamine, mis on äärmiselt halb asi. Teine on see, kui saadi 240–250 miljonit euroraha koolivõrgu korrastamiseks ehk tegelikult uute koolimajade ehitamiseks. Loomulikult, kes ei taha siis 250 miljonit vastu võtta?

Uus koolimaja ehitataksegi sellise rahastamisloogika järgi, aga selle teiseks küljeks on see, et sa pead kõrval oleva kooli kinni panema. Paksu Euroopa rahakotiga tuldi regionaalpoliitikat tapma. Pikk vaade, laiem arusaamine, mis on selle laiemad sotsiaalsed tagajärjed, kedagi ei huvitanud või ei saadud aru. Nüüd me seda suppi helbimegi.

Kuidas peaks Eesti haridussüsteem tagama kõigile lastele hea eestikeelse hariduse, nende emakeelest sõltumata?

Meie erakonnal on toimiv, mõistlik ja üldse mitte ühiskondlikult kedagi ärritav lahendus ja seda me ka valitsuses juba hakkasime tegema. Tõsi küll, haridusministeerium oskas küll kõvasti raha küsida, aga väga ei tahtnud seda rakendada. Meie plaan oli, et me alustame süvaõppega lasteaedadest, liigume edasi järk-järgult esimese ja teise-kolmandasse-neljandasse klassi ja viieteistkümne aastaga on meil põhimõtteliselt probleem lahendatud. Saavutame, et kõik, kes Eestis üldse on läbinud meie haridussüsteemi, alates alusharidusest, lõpetades gümnaasiumiga, tegelikult räägivad eesti keelt.

Meie, rahvuslik erakond, ei taha nõustuda sellega, et eesti lastelt võetakse ära eestikeelne kasvukeskkond.

Martin Helme EKRE kongressil.
Martin Helme EKRE kongressil. Foto: Tairo Lutter

Aga milline on teie sõnum Ida-Virumaal? EKRE on nüüd seal aktiveerunud. Narvas lähete kohalikel valimistel välja oma nimekirjaga. Milline on teie sõnum seal?

Meil on kolm sõnumit. Lähtesõnum, isegi lähteloogika on see, et on täiesti ebanormaalne, kui arvame, et venekeelne valijaskond on maailmavaateliselt täiesti monoliitne. See ei ole võimalik, see lihtsalt ei ole nii.

Venelaste hulgas on liberaale, konservatiive, rahvuslasi, kosmopoliite. Meil on kolm lihtsat sõnumit.

Me oleme traditsioonilist perekonda kaitsev erakond. Me oleme immigratsioonivastane erakond. Venelaste jaoks tähendab see väga selgelt ka seda, et kui ukrainlane tuleb Eestisse, siis esimesena võtab ta ära selle töökoha, kus saab hakkama vene keelega.

Kolmandaks me oleme ainus erakond, kes seisab põlevkivitööstuse säilimise eest. Ja need on asjad, milles Keskerakond kõigis kolmes valdkonnas on oma tuumikvalijaid alt vedanud.

Olete öelnud, et EKRE lähtub oma tegevuses põhimõttest «provotseerida, eskaleerida ja mitte kunagi vabandada». Kas see on jätkuvalt teie lipukiri või on toimunud arenguid?

Ma arvan, et me oleme Eestis selles mõttes ikkagi kõige rokkivam erakond.

Ma arvan, et meil on kõige kõvemad närvid Eesti poliitikas üldse, mida näitas ka meie järjekindel tegutsemine abielureferendumi teemal. Nõrgemate närvidega inimesed oleksid loobunud referendumiga edasi minemisest, et hoida oma toolist kinni. Aga me leidsime, et kui me selles küsimuses – tuumküsimuses meie tuumikvalija jaoks – põhimõtteliselt kapituleerume, siis ei ole meid mitte kellelegi vaja. See kõik, mis on pärast valitsuse vahetust juhtunud, kinnitas seda, et me tegime õigesti. Aga jah, provotseeri, eskaleeri ja improviseeri – nii kõlas see sõnum.

Improviseerimine on kindlasti igati positiivne, aga provotseerimine ja eskaleerimine kõlavad natuke hirmutavalt. Ühiskond peaks ju olema võimalikult sidus, eriti kui me räägime rahvuslikust erakonnast ja rahvas on nagunii väikesearvuline. Mõistlik oleks ju omavahel rohkem kokku hoida. Kuidas provotseerimine ja eskaleerimine sidusust tugevdavad?

Ta tugevdab selle kaudu, et minu meelest nii Eestis kui läänes oleme leppinud viimased kakskümmend aastat sellega, et üks väga radikaalne, väga väikest kandepinda omav vasakpoolsete agressiivsete aktivistide kamp on tegelikult dikteerinud ühiskonna agenda ja liikumissuuna.

Poliitika lihtne reegel: võidab see, kes viimasena püsti jääb.

Põhiliselt selle tõttu, et keegi ei taha nende hulludega vaielda. Tegelikult poliitikas kehtib üks lihtne reegel: võidab see, kes kõige rohkem tahab võita. Siiamaani on kõige rohkem tahtnud võita need inimesed, kes on tahtnud seadustada homoabielusid, kümneaastastele transsoo-operatsioone, mõelda, mida kõike veel. Nad on võitnud kogu aeg, sellepärast et keegi ei ole neile vastu hakanud. Või isegi kui on võtnud poosi, et meile see ei meeldi, siis lõpuni võideldud ei ole. Vaat meie oleme selgelt mitte lihtsalt seda meelt, et siinmaal on piir ja me enam ei tagane – me oleme seda meelt, et normaalsusele tuleb poliitilise peavoolu territoorium tagasi võtta. Ja nad peavad teadma, et kui meiega kakluseks läheb, siis kõigil on valus.

Kas nüüd annate kaks aastat enne järgmisi riigikogu valimisi rahu ja olete opositsioonis ning ei eskaleeri ega provotseeri?

Miks me peaksime kaks aastat seda käpardite valitsust taluma?

Kui pikka iga ennustate sellele valitsusele?

Ma arvan, et aasta lõpuks on see läinud.

Kes on EKRE presidendikandidaat?

Loomulikult seda ei otsusta mina. Erakonna sees on arutatud. Minu ettepanek on olnud Henn Põlluaas, kellega olen sellest ka rääkinud. Henn ei ole veel lõplikku nõusolekut andnud, aga ta põhimõtteliselt on see inimene, kellest räägime erakonna sees.

Me ei tule välja oma kandidaadiga lihtsalt sellepärast, et vett sogada, või lihtsalt sellepärast, et meil ka oleks kandidaat. Mina olen välja mõelnud viisi, kuidas asjaolude kokkulangemisel ka edu saavutada. Ma näen teed võiduni, see ei ole kerge. See nõuab teatud õigete asjaolude kokkulangemisi, aga mina näen seda teed. Poliitika lihtne reegel: võidab see, kes viimasena püsti jääb.

Viimati venisid presidendivalimised pikale ning lõpuks valis riigikogu vanematekogu kahe viimase püsti jäänud kandidaadi hulgast, kelleks olid Jüri Luik ja Kersti Kaljulaid, viimase, kelle riigikogu valiski presidendiks. EKRE ei toetanud Luike, kuid praegu olete president Kaljulaidi suhtes ülikriitilised. Miks siis nii läks?

Jüri Luike me ei toetanud siis ega toeta nüüd ka. Seal oli ka teisi kandidaate, aga ma ei arva, et praegu tagantjärele on mõistlik neid inimesi siin taas läbi loputada. Aga kokku oli lepitud, et kui mõni fraktsioon paneb kellegi nimele veto peale, siis ei räägita temast enam edasi.

Elu õppetund on see, et me ostsime põrsast kotis. Pärast seda, kui me olime seal pool tosinat inimest maha kriipsutatud, jäi järele nimi, kelle kohta keegi ei osanud midagi öelda. Meie fraktsioonis oli kohtumine Kersti Kaljulaidiga ja ta rääkis väga mõistlikku juttu. Sellepärast talle vetot ka ei pannud. 

Martin Helme sõnastab EKRE vana põhimõtte: provotseeri, eskaleeri ja improviseeri.
Martin Helme sõnastab EKRE vana põhimõtte: provotseeri, eskaleeri ja improviseeri. Foto: Madis Veltman

EKRE suhtumisest Euroopa Liitu on palju räägitud, kuna teinekord jääb mulje, et teie arvates ei ole Euroopa Liit Eesti jaoks parim valik. Enne rahvahääletust Euroopa Liitu astumise küsimuses juhtisite ise ka «Ei»-liikumist. Kuidas sõnastaksite EKRE suhtumise Euroopa Liitu?

Ma ei toetanud seda 2003. aastal ja arvan siiamaani, et ei oleks pidanud minema. Aga kampaanias jäin alla ja tulemust tunnistan. Probleem on selles, et seda Euroopa Liitu, kuhu astusime 2004. aastal, pole enam. Neid lubadusi, mis meile tookord anti, mille põhjal rahvas oma otsuse tegi, ei ole peetud.

Alates sellest, et keegi ei puuduta meid, immigratsioonipoliitikat, keegi ei suru meile sotsiaalpoliitikas midagi peale, keegi ei unista isegi mitte mingisugusest ühisest maksupoliitikast. See kõik on läinud! Nüüd me näeme seda, kuidas Euroopa Liit tahab meile tsensuuri kehtestada oma vihakõneseadustega või kuidas ta tahab meile kohustuslikku immigratsiooni ja asüülipoliitikat teha – see on totaalne vaenulikkus rahvusriikide ja rahvusriigi idee suhtes.

Euroopa Liit muutub igal aastal agressiivsemaks ja võimu koondumine keskele, selle võimu kuritarvitamine muutub igal aastal probleemsemaks. Minu küsimus, kas me saame sellises liidus edasi olla, on täiesti põhjendatud.

Seega, kas küsimus meie Euroopa Liitu jäämisest on põhimõtteliselt üleval? Kuid kas täna ei ole see veel aktuaalne?

See juba on aktuaalne, sest kuhu me siis suundume? Euroopa Liit võtab ühisvõlga ja mina olin nende läbirääkimiste juures, kui seda kokku lepiti, ja nõudsin kategooriliselt, et me peame selgelt välja ütlema, et selle suuna võtmisega me ei lepi kokku üleeuroopalisi makse. Vastupidi, me peame jääma selle juurde, et me ei võta ühist võlga ega kehtesta üleliidulisi makseid. Sellest hakatakse juba täna vaikselt taganema.

Euroopa Liit muutub igal aastal agressiivsemaks ja võimu koondumine keskele, selle võimu kuritarvitamine muutub igal aastal probleemsemaks.

Tingimus oli väga selgelt see, et ei teki Euroopa eelarvet. Maksusuveräänsus ja eelarvesuveräänsus olid need, mille eest mina ECOFINis (majandus- ja rahandusküsimuste nõukogus – toim) võitlesin. Kliimapoliitikas täpselt samamoodi: me ütlesime, et me ei ole nõus mingite CO2-maksudega keskselt. Kuidas me oma kliimaeesmärke saavutame, on meie enda sisene asi. Jälle näeme, kuidas juba taganetakse kokkulepitust. Näiteks kokkulepetest, mis sõlmitakse ülemkogus, ministrite nõukogus – läheb natuke aega mööda, ja neist lihtsalt sõidetakse üle. See ei ole õigusriik ja see ei ole enam lepingutel põhinev klubi. Seda ei saa lasta lihtsalt niisama vaikselt libiseda ja öelda, et noh, aga me saame sealt vahel raha ka!

Lõpuks – kas teie arvates toimusid 2020. aasta Ameerika Ühendriikide presidendivalimistel suured võltsingud, kas võltsiti sedavõrd, et see võis muuta presidendivalimiste tulemusi?

Tagantjärele on ikkagi järjest tulnud kohtulahendeid, mis kinnitavad Trumpi kaebuseid.

Olid massilised võltsingud. Tänaseks päevaks ei ole meil kõigi võltsimiskaebuste kohta veel lahendusi ja kõigi kohta tõenäoliselt ei saagi. Kuid see, et võltsimised toimusid, on kinnitatud fakt, kuid meid tookord hirmsasti hurjutati, kui sellest rääkisime. Ausalt öeldes, need inimesed peaks ikkagi meie ees vabandust paluma!

EKRE esimees Martin Helme.
EKRE esimees Martin Helme. Foto: Madis Veltman

Martin Helme

  • Sündinud 1976. aastal.
  • Lõpetas Tartu Ülikoolis 2000. aastal ajaloo eriala.
  • Poliitilist tegevust alustas 1990ndatel Noor-Isamaas, kuid ei jäänud sinna kauaks. On alati suhtunud Euroopa Liitu skeptiliselt ning korraldas 2003. aastal kampaania liitu astumise vastu.
  • Ennast parempoolseks konservatiivseks rahvuslaseks pidades ei leidnud tükk aega sobivat erakonda. Juhtis alates 2008. a Eesti Rahvuslikku Liikumist ja seejärel Rahvuslikku Konservatiivset Liitu. Koos isa Mart Helmega algatasid liitumise poliitilises madalseisus olnud Rahvaliiduga, mille tulemusena sündis 2012. a praegune EKRE.
  • Alates 2004. aastast on Martin Helme osalenud edutult Euroopa Parlamendi valimistel ja 2009. aastast kohalikel valimistel, kuid 2015. ja 2019. aasta riigikogu valimised olid talle edukad. 2019–2021 oli ta Jüri Ratase valitsuse rahandusminister, alates 18. märtsist riigikogu II aseesimees.
  • Tegutsenud ettevõtjana, omanud Tallinna vanalinnas džässbaari ja töötanud enne täielikult poliitikale pühendumist kirjastuse Kunst juhina.
  • Tema kaksikõde Maarja Vaino on kirjandusloolane ja tuntud publitsist.
  • Martin Helmel on abikaasa Eevaga viis last.
Märksõnad
Tagasi üles