Saksa keeleruumist pärit krimikirjandust jõuab eesti lugejateni tunduvalt harvemini kui näiteks inglise keelest tõlgitut või Põhjamaade krimi. Mäletan, et esimene eesti keelde jõudnud Neuhausi krimka «Lumivalgeke peab surema» (2010, e. k. 2016), sarja neljas romaan, mõjus aastaid tagasi lugedes kui sõõm värsket õhku. Samamoodi lennates läks ka teose «Kes külvab tuult» (2011, e. k. 2016) lugemine. Kuid järgmist raamatut «Kuri hunt» (2012, e. k. 2019) andis pikalt oodata ning lugemata see jäigi. Seda põnevam oli vanade tuttavatega taas kohtuda ja oodata vau-efekti kordumist.
Loo tegevus toimub jõuludest 2012 kuni jaanuarini 2013 Frankfurt Rhein-Maini piirkonnas ning saab alguse sellest, kui snaiper laseb maha näiliselt juhusliku inimese. Esimesele järgneb teine ja seejärel juba ka kolmas ohver, teadmatus külvab hirmu ning politseil lasub avalikkuse suur surve. Kuid nii ohvreid kui ka veriseid sündmusi tuleb loo käigus ette enamgi ja peab tunnistama, et nii mõnestki lõigust tuiskas pilk lihtsalt üle, unerahu huvides.