R, 9.12.2022

Metsosopran tutvustab eesti rahvalaulu ilu baroki ja jazz’i abil

Margus Haav
, reporter
Metsosopran tutvustab eesti rahvalaulu ilu baroki ja jazz’i abil
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Metso- sopran Kadri Tegelmann on lõpetanud Haagi Kuningliku Konservatooriumi klassikalise laulu erialal.
Metso- sopran Kadri Tegelmann on lõpetanud Haagi Kuningliku Konservatooriumi klassikalise laulu erialal. Foto: Tim Kuypers
  • Paljude võimalustega hääl
  • Liiga palju reegleid pole tarvis
  • Eesti keelega Hollandis

Hollandi plaadifirma Zefir Recordsi all ilmus eestikeelse pealkirjaga julge ja fantaasiarikas jazz’i-sugemetega album «Laula!», kus kõlavad eesti rahvalaulud vaheldumisi klassikaliste barokklugudega.

Albumi taga on jazz-muusik Maarten Ornstein ja barokkmuusik Mike Fentrossa. Materjal tervikuna on aga kõige rohkem solisti nägu. Solistiks on eestlannast metsosopran Kadri Tegelmann. Ta on lõpetanud Haagi Kuningliku Konservatooriumi klassikalise laulu erialal, kõrvalainena õppis ta samas muusikapedagoogikat. Kümmekond aastat tagasi sai ta magistrikraadi Hollandi rahvuslikust ooperiakadeemiast.

Kadri Tegelmann elab Hollandis. Seal kehtib praegu komandanditund, kuid kevad on sellest hoolimata täies jõus ja ilus tärkamas. Üle videosilla on kosta linnulaulu ja õhutemperatuur lähenes hiljuti juba paari­kümnele plusskraadile.

Kadri Tegelmann, võiksin arvata, et pärast aastakümneid paadunud melomaanlust ei suuda mind muusikas miski üllatada, aga «Laula!» saab sellega hakkama. Kuidas sellise kombinatsioonini jõudsite?

See oli juba aastate eest, kui ma kirjutasin Mike’ile, et ehk oleks võimalik midagi koos teha. Mind huvitas tol ajal barokkmuusika väga, siis oli periood, kus ma ennast otsisin ning ei teadnud, kuidas edasi minna. Ta ei vastanud tükk aega ja mõtlesin, et okei, see läks nüüd aia taha. Ta märkas minu kirja küll, kuid kaheksa kuud hiljem!

Saime kokku ja ei läinudki kaua, kui panime juba esimese kontserdi paika. Alguses tegime hästi palju barokki, eesti muusika osa oli väike. Ta küll paar korda uuris, et kuidas teil Eestis rahvalauludega on. Laulsin korraks talle ette, ei mäletagi enam, mida. Talle tundus huvitav ja võtsime siis paar tükki põhjalikumalt käsile. Maarten liitus meiega hiljem, nad olid varem duona tegutsenud. Üks album oli neil ilmunud ja teine just tulekul. Siis hakkas neid eesti lugusid rohkem tulema, kuigi keskendusime esialgu rohkem Händelile ja Purcellile. Meie kontsertidel hakkas aga käima plaadifirma mees Jakko van der Heijden. Teda asi huvitas ning tema oligi see, kes ütles, et Kadri, sa pead neid eesti rahvalaule ikka rohkem tegema, see on midagi nii teistsugust.

Mulle on Eestis öeldud, et niimoodi ikka eesti rahvalaule ei laulda.

Nii tuligi idee teha terve plaat eesti rahvalauludest, aga kombineerisime nad teemade kaupa barokiaegsete lauludega. Alguses oli sõelal 15–16 eesti rahvalaulu. Jäime elutsükli peale pidama. Sünd, unelaulud, lapsepõlvemälestused, üleskasvamine ja kodust lahkumine. Proovide käigus hakkas asi ilmet võtma. Möödunud aastaks oli meil juba hästi palju kontserte planeeritud ja ikka selleks, et erinevad kavad läbi proovida. Siis tuli koroona, millega siiani maadleme. Palju jäi ära.

Lindistamine oli plaanitud juuni algusesse. Me toimime triona paremini, see ei sobi, kui igaüks üksinda kodus teeb. Juuni alguses hakkasid Hollandis asjad vaikselt lahti minema ning saime õnneks enne salvestust teha viis kontserti.

Nii et vahetu publiku peal on seda materjali katsetatud. Kuidas hollandlased selle vastu võtsid?

Väga hästi, alati on väga hästi vastu võetud. Ma ikka räägin tavaliselt ette ära, millest ma eesti keeles laulan, muidu oleks vist raskem kuulata. Pärast iga kontserti on alati imestatud, et kuidas niimoodi saab üldse laulda. Kuidas saab kaks häält olla? (Naerab.)

Ma nimelt kasutan eesti rahvalauludes ühtmoodi registrit, barokklauludes jällegi laulan teistmoodi. See on minu enda jaoks tohutult huvitav. See, et plaadi nimi tuleb eestikeelne, sai samuti kohe selgeks.

Pärimusmuusikat õpetatakse kõrgkoolides, kuigi omaaegsetel rahvalaulikutel polnud sageli mingit kooliharidust. Praegusel juhul kõlab väga huvitavalt see, kuidas koolitatud, mahlakas ja koloriitne metsosopran laulab vanu lugusid. Ja see sobib väga hästi!

Üks flöödimängija rääkis pärast, et oli kontserdil, kus oli jazz-klarnet ja teorb pluss vi­huela ning klassikalise häälekooliga metso, ja nad hakkasid esitama rahvalaule! Ütles, et paberi peal ei saaks see kohe kuidagi toimida, aga päriselt toimib.

Kui suure riski peale te ikkagi välja läksite?

Väga suure. Aga see oli teadlik risk. Olen aastaid ennast artistina otsinud. Ei tohi võtta nii, et ooperilaulja üritab laulda rahvalaule või et olen nüüd rahvalaulja ning üritan laulda klassikat. See kõik tuleb mu hingest ja südamest just nii, nagu tunnen.

Tõlkisin Maartenile ja Mike’ile laulude sõnu, et nad aru saaksid, millest lood räägivad. Nad ütlesid, et selge, hakka lihtsalt laulma, vaatame. Ja nii ta tuli ning nii seaded tekkisid. Näiteks «Noorik lahkub isakodust», Maarten hakkas mängima oma instrumenti löökpillina, et tõkk-tõkk-tõkk – nagu sammud lähevad.

See on olnud minu enda aastatepikkune otsing. Plaat tuli ilus, aga suure riskiga, tean seda väga hästi. Mulle on Eestis öeldud, et niimoodi ikka eesti rahvalaule ei laulda. Hea küll, mõtlesin, et küllap hakkan siis Eestis kõvasti nahutada saama.

Puritaane on siiski nagu vähemaks jäänud. Mulle meenus Kulno Malva uus album «Akordionimeditatsioonid», kus ta kasutab seda peamiselt peo- ja möllupilliks peetud muusikariista üsna ebatraditsiooniliselt, aga väga hästi kukub välja. Vahel ikka peab raamist välja minema, muidu oleks igav.

Tunnen ise ka niimoodi. Ei taha ennast kuskile kasti panna, et mina olen metsosopran ja kõik. Häälel on nii palju võimalusi. Üritad ja katsetad, see on nii põnev! Ampluaa, mida on võimalik oma häälega teha, on lihtsalt nii lai!

Ja kui ma seda teen, siis ei tundu see mulle kuidagi võlts. See on minu jaoks tähtis. Ma ei teeskle, et nüüd teen suurt kunsti või nüüd laulan hoopis rahvalaulu… Ma üldse ei taha seda niimoodi teha. Kui tuleb südamest, siis on õige. Ma ei tea, ehk ma lähen vastu mingitele rahvalaulureeglitele. Tõesti ei tea. (Reipalt.) Aga nüüd on ta plaadil!

Üks riskifaktor oli kindlasti veel. Vahe glamuurse baroki ja ehk pisut takuse rahvamuusika vahel tundub olevat liiga suur, aga ometi laulate selle olematuks. Kuidas?

Muusikat tehes ei tohigi otsida liiga palju reegleid. Mulle vähemalt see ei sobi. Kahtlemata on barokiaegse prantsuse ooperi esitamise juures kindlad stiiliasjad, aga selle plaadi juures tundub mulle teisiti. See, millest räägime, on meie elu lugu. Kokku on saanud kolm erineva muusikataustaga inimest.

Kui erinevat häälestust nõuab eesti muusikasse ja barokki sisseminek?

Nad on ikka teistmoodi. Eesti rahvamuusika… Maarten vaatas nooti ja küsis, kas ainult üks meloodia ongi. Mõtlesin, et mida me siis teeme, improviseerime ehk, laulan kuidagi teistmoodi või kirjutan teise hääle juurde. Aga ta ütles, et see ilu, mida tema selles laulus tunneb, peab jääma, ära hakka üldse muutma. Laula nii, nagu ta on.

Kui keskendud tekstile ja loole, mida tahad rääkida, siis tulebki see välja, polegi vaja midagi juurde punnitama hakata. Kõik on juba muusikas ja sõnades kirjas. Kui oled teksti enda jaoks läbi töötanud ja idee punktist A punkti B läbinud, siis on lugu lihtsam laulda.

Itaalia keel ei ole minu emakeel, seda tuli sõna-sõnalt tõlkida ja kuidagi omaseks teha. Aga võib-olla aitas see, et me otsisime paralleele. Samas liinis edasi, aga kellegi teise kirjutatud ja teisel maal.

Häälel on nii palju võimalusi. Üritad ja katsetad, see on nii põnev!

Barokkpillid ja eesti etno. Ühest küljest kuidagi veider ja ootamatu kombinatsioon, teisalt – sobib suurepäraselt!

Mike tegi nendega supertööd. Meie koostöö ja otsingud olidki kuidagi hästi toredad ja vahetud. Ja kui esinemisel on midagi untsu läinud… Mul ükskord oli. «Kurb laulik» on paari pandud John Dowlandi palaga «Flow My Tears». Mõtlesin, et see küll elu sees ei toimi. Kontserdil rääkis Maarten saateks pika jutu. Alustasime aga nii, et igaüks oli kuidagi omas mullis ja omas tempos. Mike ja Maarten lõpetasid mängimise ära, mina jäin üksinda laulma. Siis tundus, et läkski untsu.

Tunni aja pärast oli teine kontsert veel, Maarten ütles, et proovime korra veel, ärme anna alla! Teisel kontserdil toimiski ja siiamaani toimib. Satud kuidagi nii oma maailma tagasi, kui seda esitad. Käisin õues jalutamas, panin klapid pähe ja kuulasin seda uuesti. Meditatiivne.

Geograafilises plaanis polegi Eestit ja Hollandit lahutav kaugus teab mis suur. Kuidas Hollandis kohaliku rahvamuusikaga on, peetakse seda samuti au sees nagu Eestis?

Neil polegi midagi sellist. Absoluutselt. Baltimaad on samas hollandlaste jaoks hästi huvitavad. Kuulen vahel küsimusi, et mis keelt Eestis räägitakse ja kas Riia on Eesti pealinn. Räägin, et Eesti on pindalalt suurem kui Holland, aga meid on kõvasti vähem.

Aga meie rahvalaul jõuab sealse publikuni küll. Meie trio ei ole selline, mis suurele lavale sobiks. Saku suurhalli me ei sobiks. Esineme intiimsemates, väiksemates saalides ja seal on publikuga hästi vahetu kontakt. Näed nende emotsiooni silmast silma. Mõned nutavad… Nad satuvad hoopis teistsugusesse maailma. Hästi huvitav, laulan ju eesti keeles hollandlastele.

Ühel kontserdil oli üks soome naine, vaatasin, et ta nuttis kuidagi eriti palju. Pärast tuli meiega rääkima ja ütles, et on juba aastaid elanud Hollandis, aga sai sõnadest hästi aru ja see kõik läks väga hinge.

Mis edasi saab? Eks aeg ole keeruline, aga kas jõuate selle materjaliga ka Eestisse, kui see taas võimalik on?

Ma väga loodan. Esitluskontserti on juba kolm korda edasi lükatud. Plaat pidi alguses ilmuma detsembris, siis jaanuari lõpus ja edasi märtsi lõpus. Hollandis kehtivad piirangud praeguse seisuga märtsi lõpuni, siin on komandanditund ka. Praegu on plaanis maikuus. Väga loodan uuel hooajal Eestisse jõuda. Septembrisse võiks ehk midagi juba planeerida.

Märksõnad
Tagasi üles