Mihkel Mutt: Moskva traagilised fantaasiad

Mihkel Mutt. FOTO: Sander Ilvest

Maailmas on vähe traagilisema saatusega maid kui Venemaa, kirjutab kolumnist Mihkel Mutt. 

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Kui väikeriik on suuremate vahele litsutud või muidu nende teele jäänud, on ikka oht, et kannatused tuhmistavad ta pilku, et hinnata naabrite probleeme. Nii on eestlastel Saksa- ja Venemaaga, sest nood on kordamööda olnud meie nn ajaloolise vaenlase rollis. Tuleb endast ja oma minevikust ajutiselt üle olla. Kedagi mõista ei tähenda veel teda õigeks mõista. Küll aga suurendab see meie šansse rahvaste olelusvõitluses. (Õnneks pole venelased ka mustanahalised, nii et nende üle saab mõistuspäraselt arutleda.)

Maailmas on vähe traagilisema saatusega maid kui Venemaa. Slavofiilid ja eurasianistid on küll väitnud Venemaa olevat erilise tsivilisatsiooni, aga tegelikult on see arengupeetustest tingitud hingeliste vastuolude ja komplekside pundar. Formaalselt on Venemaa küll suureks kasvanud, aga ta juures ilmnevad needsamad tunnused, mis inimesel, kel mõni eluetapp vahele jäänud või puudulik. See annab eluotsani tunda. Venemaa on nagu viiekümneaastane kooripoiss, kel ikka veel hääl murdub.

Selle põhjused ei ole peamiselt, st subjektiivses mõttes temas endas, ja selles ongi traagika. Venemaa ajaloos on üks katkestus ja segadus järgnenud teisele. Siiski hakkas temast 19. sajandi teisel poolel saama normaalne riik. Selle eest, et see nurjus, tuleb olla «tänulik» enamlastele, kommunistidele ja nende kloonidele. Suure osa vene intelligentsi ja üldse tema paremate inimeste hävi(ta)mine 1920–30ndatel oli tõeline katastroof. (Telefilmi «Doktor Živago» vaadates mõtled kurbusega, missugune tore maa võinuks Venemaa olla.)

26.03.2021 29.03.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto