KUULSUSTE HALL ⟩ Esimene eestlane olümpiamedalil ja Guinnessi rekordite raamatus

Martin Klein 1912. aastal. FOTO: Eesti spordi- ja olümpiamuuseum

Sport teeb tugevaks – ning ka esimese eestlasest olümpiamedalivõitjana ajalukku läinud ja tänaseks ühtlasi Eesti Spordi Kuulsuste Halli valitud Guinnessi rekordi kaasomaniku Martin Kleini füüsilised võimed olid arusaadavalt suurepärased. Oma kätelkõnnioskust kirjeldades olevat maadluskuulsus näiteks muhedalt tõdenud, et ta enam isegi ei mäleta, kuidas see kõik tema jaoks üldse algas, et kas ta õppis kõigepealt kõndima oma kätel või oma jalgadel…

Nali naljaks, aga seda, et Viljandimaa vägilane noorena kätel käimises tõesti osav oli, kinnitavad mitmed tema kaasaegsete meenutused. Pea alaspidi jalutades olevat tulevane olümpiamees läbinud pikki vahemaid, turninud treppidest mõnusasti üles-alla ja vallutanud sedasi koguni Tarvastu kiriku kellatorni.

Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum avaldab koostöös Postimehega loo igast Eesti spordi kuulsuste halli avaliikmest – seega on tulemas 50 artiklit eelmise sajandi kõige silmapaistvamatest sportlastest ja sporditegelastest. Käesolev lugu on järjekorras esimene.

Oma kehalise võimekuse kandis Klein üle maadlusmatile. Tähtede poole pürgimist alustas ta toonases Venemaa pealinnas Peterburis, kuhu oli kolinud parema teenistuse otsingul. 1910. aastast sai tema teiseks koduks sealne Sanitase spordiklubi ning olümpia-aastast 1912 sai tema läbilöögihooaeg.

Olles teinud rahvusvahelise debüüdi aprillikuisel maadlusturniiril Helsingis ja saavutanud seal mõõdukalt tubli kolmanda koha, otsustas Klein seejärel võimed proovile panna samal aastal Stockholmis toimunud olümpiamängudel, kuhu sõitis siiski suuremate ootusteta, sest oli ju tegu tema esimese suurvõistlusega.

Martin Klein (12. september 1884 – 11. veebruar 1947) 

Olümpiahõbe Kreeka-Rooma maadluses (Stockholm 1912) 
I koht ülevenemaalisel olümpial Kreeka-Rooma maadluses (Kiiev 1913) 
Peterburi meister maadluses (1910) 

Maadlused päikeselõõsas

Stockholmis valitses sel suvel aga tõepoolest soe atmosfäär. Ja seda mitte ainult tänu külalislahkete korraldajate jõupingutustele, vaid eeskätt tänu vaat et liigagi lämbetele ilmadele. Igapäevaselt stabiilselt üle 25 kraadi kerkinud õhutemperatuur tagas Rootsi pealinna kohaletulnutele suurepärase olümpiaõhustiku ja tagantjärele ongi need päikese püsivas paituses toimunud mängud läinud Rootsi ajalukku nimetuse all Solskensolympiaden (eesti keelde tõlgituna päikesepaisteolümpiaad).

Mõjudes publikule pigem tujutõstvalt, osutus palav ilm sportlastele siiski probleemiks. Hädas oldi sellega ka maadlusvõistlustel, mis viidi läbi vabas õhus, uue ja uhke olümpiastaadioni murule laotatud maadlusmattidel. Päikeselõõsk muutis matid nimelt kõrvetavalt kuumaks ja maadlejad samal ajal üpris apaatseks. Lisaks olid korraldajad pahuksis ajakavaga, sest olukorras, kus rammumehed matil vastastiku selget ülekaalu ei saavutanud, võisid arbiitrid kohtumisi aina pikemaks venitada.

Sellelt fotolt saab aimu, missugune nägi välja Stockholmi olümpiastaadionile püstitatud maadlusareen. Esiplaanil marsivad Suurbritannia sportlased, taamal on näha maadlusareen. FOTO: Eesti spordi- ja olümpiamuuseum

Kuid tugev raskusi ei pelga ja nii ei lasknud ka Kreeka-Rooma maadluse kehakaalus kuni 75 kg kaasa võistelnud Klein end palavusest heidutada, alustades olümpiaturniiri jõuliselt. Üksteise järel sundis ta päikesekuumalt matilt kaotusega lahkuma ungarlase Rezső Somogyi, rootslase Theodor Bergqvisti, teise ungarlase Árpád Miskey ja teeneka sakslase Josef Merkle.

Viiendas ringis lõppes raske heitlus soomlase Emil Westerlundiga meestele mõlemapoolse kaotusega, ent edasi tulid jälle võidud. Kuuendas ringis alistus Kleinile soomlane Karl Åberg ning seitsmendas ringis koguni poolteist tundi väldanud lahingu järel veel üks soomlane August Jokinen. Nüüd oli ajalugu tehtud, see võit kindlustas Tarvastu mehele medali!

Eesti Spordi Kuulsuste Hallist

Eesti Spordi Kuulsuste Hall avati Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis 2020. aasta oktoobris ning selle avaliikmeteks valiti 50 eelmise sajandi silmapaistvaimat Eesti sportlast-sporditegelast. Suurejooneline kuulsuste hall asub füüsilisel kujul Tartus, Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis ning lisaks sellele on muuseumis võimalik nautida veel erinevaid atraktsioone , püsinäitust «Eesti Spordi Lugu» ning tellides erinevaid haridusprogramme .

Guinnessi rekordi sünd

Vastvõidetud medali värvi pidi ära klaarima järgmine vastasseis, kus Klein läks kokku kogenud soomlase, 1911. aasta maailmameistri Alfred Asikaineniga. Vaid võit selles kohtumises lubanuks eestlasel minna kullamatšile, kus ootas juba ees rootslane Claes Johansson.

Maadlusturniiri viimasel päeval toimunud naabritevaheline printsipiaalne jõuproov Kleini ja Asikaineni vahel leidis mõistagi taas aset olümpiastaadionil – ja ilm püsis jätkuvalt kuum. Võrdsete meeste kohtumine algas kell 10.30 hommikul, kulgedes just sedapalju raskelt, nagu ette eeldatud oli. Kohtunikud ei suutnud esialgu kuidagi võitjat otsustada, lisades tolleaegsete võistlusreeglite alusel seetõttu matšile aina uut maadlusaega. Iga poole tunni takka said mehed küll veidi hinge tõmmata, ent võistlus venis. Ja venis. Ja venis veelgi.

Hetk Martin Kleini ja Alfred Asikaineni kuulsast maadlusest Stockholmis. Mustas trikoos Asikainen on valges riietuses Kleini korraks maast lahti saanud. Klein ise on seda hetke meenutanud nii: «Soomlane haaras mind tagantvöösse ja sellest momendist ongi pärit see päevapilt, mis ainsana on sellest maadlusest säilinud. Pääsesin soomlase haardest siiski enne lahti, kui ta mind heita sai.» FOTO: Eesti spordi- ja olümpiamuuseum

Õhtu saabudes koliti lõputuna näiv mõõduvõtt üle sisetingimustesse, staadioni lähistel asunud maneeži, et mitte segada peaareenile programmijärgselt kavandatud üritusi. Kohtunikud nüüd sportlastele enam puhkepause ei võimaldanud, lootes jõuproovi sedasi kiirendada, ometi ei suutnud väsinud mehed teineteisele ohtlikuks muutuda.

Lõpuks teatasid õigusemõistjad, et võitja otsustatakse partermaadluses ja see tõigi lahenduse. Kui soomlane eestlasest parteris jagu ei saanud, siis eestlane omakorda suutis olla soomlasest pisut aktiivsem ja sellest piisas. Kell 22.10 kuulutati Klein maratonmatši võitjaks.

See 11 tundi ja 40 minutit kestnud maadlus tagas Martin Kleinile olümpiahõbeda. Kuldmedaliheitlusest Johanssoniga tuli tal paraku loobuda, seda igati mõistetava füüsilise kurnatuse tõttu. Nii kroonitigi Sveamaa mees olümpiavõitjaks viimast kohtumist pidamata.

1912. aasta 6.-15. juulini peetud Stockholmi olümpiamängude maadlusvõistluste tulemused Kreeka-Rooma maadluse kehakaalus kuni 75 kg

1) Claes Johansson (Rootsi)
2) Martin Klein (Venemaa)
3) Alfred Asikainen (Soome)
4) August Jokinen (Soome)
4) Karl Åberg (Soome)

Klein ise on mälestusväärset õhtut meenutades tõdenud: «Olime Asikaineniga nii otsas, et lapski oleks meid hõlpsasti kordamööda seljatanud. Vaatamata kohutavale väsimusele ei tulnud und – lõõmav päike ja higi olid ihu veriseks võtnud ja iga liigutus tekitas valu... Põdesin selle lahingu järelmõjusid paar kuud ja alles siis võisin mõelda jälle treeningule.»

Lisaks meie mehe medalivõidule osutus see uskumatult pikk maadlusmatš ajalooliseks veel mitmel moel. Esiteks sundis see rahvusvahelisi maadlusjuhte mõtlema võistlusreeglite muutmisele ja kehtestama maadlusmatšidele selgeid ajapiiranguid. Teiseks aga kujunes just see kohtumine kõigi teiste hiigelpikkade Stockholmis aset leidnud maadluskohtumiste seas kauakestvaimaks ning on tänini kirjas Guinnessi rekordite raamatus, kui kõigi aegade pikim maadlusmatš.

Lisalugemist

Endel Priidel «Olümpiahõbe Martin Klein» (Eesti Keele Sihtasutus 2012)
Tiit Lääne (koostaja) «Martin Klein» (Eesti Olümpiakomitee 2012)

29.03.2021 31.03.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto