Oktoobri lõpus 22. sünnipäeva tähistanud tagamängija liitus Tulsas asuva Oral Robertsiga 2018. aastal, ent suurem läbilöök saabus alles nüüd. Golden Eaglesi korvpallivõistkond võitis 47-aastase pausi järel NCAA finaalturniiril vähemalt ühe kohtumise (kokku kaks) ning jõudis 16 parema hulka. Veerandfinaalist jäi lahutama vaid üks tabamus – Arkansasele kaotati ööl vastu pühapäeva 70:72.

«Emotsioonid olid... imelikud. Kui viimane vise läks mööda ja lõpusireen kõlas, ei saanudki täpselt aru, mis toimub. Oli näha, et kolmesel eksinud Max [Abmas] oli väga pettunud. Aga hoolitsesime selle eest ta üksi poleks ja toetasime kogu tiimiga üksteist,» tunnistas Jürgens Postimehele. «Pärast selliseid kaotusi on riietusruum vaikne, kurb ja masendav. Kõik jõuab kohale äkitselt – hooaeg on läbi!»

Max Abmas had a shot to win it.

Pure heartbreak for Oral Roberts. pic.twitter.com/Axm2XUbzjO

— Bleacher Report (@BleacherReport) March 28, 2021

Valusad kaks viga

Kohtumise järgsel pressikonverentsil rääkis peatreener Paul Mills kaotusele vaatamata hoolealustest vaid ülivõrdes. Sama sõnumi edastas ta ka riietusruumis. «Treenerid olid ainult positiivsed, midagi halba polnud öelda. Meie üle oldi väga uhked, avaldati tunnustust,» märkis Jürgens.

Ühest küljest võinuks ainuüksi finaalturniirile jõudmine rahuldust pakkuda, teisalt oli kaheksa parema hulka pääsemine nii lähedal. Oral Roberts juhtis Arkansase vastu kahel puhul enam kui kümne punktiga, ent lõpp libises käest. Meie mehe sõnutsi sai otsustavaks allajäämine lauavõitluses. Näiteks vastaste keskmängija Justin Smith noppis üksi 11 ründelauapalli.

Üheks võtmehetkeks osutus ka Jürgensi neljas viga 8.44 enne lõpuvilet. Enne seda polnud ta kordagi pingil käinud, ent siis ei jäänud Millsil teist võimalust. Tol hetkel oli Oral Roberts mõne silmaga peal, viis minutit hiljem, eestlase platsile naastes aga juba neljapunktilises kaotusseisus.

«Kindlasti võinuks mäng teismoodi minna. Ma polnud väsinud ja keskendatus oli hea. Aga tegin kaks lolli viga järjest,» meenutas 196-sentimeetrine tagamees. «Treener otsustas mind korraks pingile võtta, sest muidu oleks nad ilmselt mind uuesti rünnanud. Tõesti lollid vead, nendest tuleb õppida…»

Kokkuvõttes pole siiski põhjust nuriseda. Esimese 20 minutiga suurepärase tabavuse juures 11 punkti ja 5 lauapalli kogunud Jürgens hindab seda oma karjääri parimaks poolajaks. Siis hakati teda ka pingsamalt jälgima, lõpuks jäi kontosse 13 silma ja 6 lauda.

Roll loksus paika

Ent kaheksandikfinaal polnud sugugi juhuslik sähvatus. Hooaja edenedes Jürgensi roll aina kasvas. Konverentsi finaalturniiril ja Märtsihullusel kuulus ta eranditult algviisikusse, teenides minimaalselt 35 minutit mänguaega. Märkimisväärne, arvestades, et Millsi põhirotatsiooni kuulus kuus, üksikutel juhtudel seitse-kaheksa mängijat.

«Ma lihtsalt ei andnud treeneritele muud võimalust,» selgitas Tartust pärit mängumees esiletõusu. «Nad teadsid, et mind saab omas rollis usaldada. Tean oma ülesandeid, ma ei lähe platsil lolliks. Olen kindel lüli. Mida rohkem mulle minuteid anti, seda enam mõisteti, et see on meeskonnale kasulik.»

Eelkõige loodetakse Jürgensi peale kaitsefaasis. Kui rünnakul on Oral Roberts olnud varemgi riigi üks võimsamaid – nende rivistusse kuulub NCAA suurim korvikütt Max Abmas (keskmiselt 24,5 punkti) –, siis soovida jättis teisel pool väljakut toimuv. Meie mees täitis tühimiku.

«Minu kätte usaldatakse vastaste põhitegijad. Minu töö on nad rajalt maha võtta. Mingist hetkest selgus, et mind ei saagi enam platsilt eemale jätta. Jõuan hästi palju mängida. Vastupidavus on mul alati olnud teistest parem,» arutles Jürgens.

Märtsihullust jälgivad USAs ka kõige suuremad NBA spetsialistid ja teised korvpallieksperdid. Ülekannete jooksul sai meie mees kiita nii hea kaitse, viskekäe kui ka mängutarkuse poolest. Sellisesse staatusesse jõudmiseks tuli aga läbida korralik Kolgata tee.

Kannatlikkus tõi edu

Enne USAsse lendamist kuulus Aivo Erkmaa käe alt tuule tiibadesse saanud Jürgens meistriliigas mängiva Audentese ridadesse. Viimane hooaeg jäi tal aga täielikult vahele, sest lõikust vajasid nii vigastada saanud põlvemenisk kui ka liigesest välja läinud õlg.

Esimene aasta Oral Robertsis oli sellele vaatamata päris korralik. Pika mängupausi kiuste kogunes minuteid keskmiselt üle 20. Samas tõdeb Jürgens tagantjärele, et debüüthooajal oli parajalt sabistamist. Võinuks oodata, et teisel aastal tema roll tõuseb oluliselt, ent…

Mõnevõrra ootamatult otsustas ta teha redshirt-aasta. See tähendas, et ta treenib võistkonnaga, ent ei mängi. Paari kogenumad tegija lisandumisel öeldi Jürgensile, et minuteid lihtsalt ei jagu. Vaheaasta andis Jürgensile võimaluse ülikoolikarjääri korvpallurina hooaja võrra pikendada.

«Mul on oma ideoloogia. Mu lemmikräppar Nipsey Hussle ütleb, et rasket tööd ja kannatlikkust ühendades juhtuvad head asjad. See on nüüd reaalne näide, sest mina olen kaua olnud väga kannatlik,» nentis Jürgens sihikindlal ilmel.

«Treenerid ja kõik teised teavad, et minust rohkem on väga raske töötada. Olen alati saalis esimene ja lahkun viimasena. Näen vaeva, et endast parim kätte saada. Ma pole tagasilöökidele vaatamata kunagi öelnud, et ma ei taha või annan alla. Ma lihtsalt tean, et inimestega, kes on kannatlikud, teevad tööd ja on järjepidevad, juhtuvad head asjad.»

Mänguliselt tunnustab ta lisaks tublidele treeneritele eelnimetatud Abmasi, kellelt iga päev midagi õpib. Et mõlemad võivad tegutseda nii number «ühe» kui ka «kahe» positsioonil, ollakse põhimõtteliselt hommikust õhtuni ninapidi koos.

«Täitsa selline tunne, nagu Stephen Curry oleks meeskonnas. See tüüp on täiesti segane! Olen temaga teinud kaks aastat järjest koos trenni, oleme alati paarilised. Ta on ebareaalselt kiire. Ta pole tugev, aga tal on nii hea kehakontroll. Peatumine ja ülesminek on nii kiired... Megahea on olla tema läheduses,» rõõmustas Jürgens.

Võrdlus NBA superstaariga pole sugugi kohatu. Abmasist sai esimene mängija pärast 2008. aastat, kes viskas NCAA finaalturniiri kõigis mängudes vähemalt 25 punkti. Viimati sai sellega hakkama Curry. Mõlemad on üsna pisikesed, ent nobedad ning surmavalt kiire ja täpse kolmesekäega.

Töö käib edasi

Kuid tagasi Jürgensi juurde. Vundamendi kolmanda komponendina toob ta välja jõusaali kasulikkuse. Suvel õnnestus lihasmassi koguda paari lisakilo jagu. See väljendub nii visuaalis kui ka väljakul. «Olen füüsiliselt kõvasti tugevam. Suudan nüüd normaalselt keha anda, siin on vastas tugevad, agressiivsed ja plahvatuslikud tüübid. Tunnen end platsil palju kindlamalt,» märkis ta.

See kõik tähendab aga alles algust. Jürgens rõhutas vestluse jooksul korduvalt, et tahab iga päevaga järjest paremaks saada. Kohe pärast viimast mängu liikusid tema mõtted sellele, mida tulevat hooaega silmas pidades parandada.

Esiteks on noormehe plaan jalad kiiremaks saada, et kaitses veelgi efektiivsemalt tegutseda. Teiseks kavatseb ta vaeva näha põrgatuselt viskele minekul. Läbimurretega suurt probleemi pole, ent pidurduselt keskpositsiooni- ja kolmepunktivisete arsenali toomine aitab astuda arengus pika sammu edasi.

Esialgu ootab Jürgensit ees mõnenädalane puhkus. Mai alguses loodab ta Eestisse tulla. Treeningutega probleeme ei tohiks tekkida, sest talle meeldib endale ise kavasid välja mõelda, varasemalt on temaga tegelenud Sixten Tomingas ning kindlasti on taas uks avatud ka korvpallikodus. Koondis on tulevikus kindlasti tagamängija radaril.

«Meil on [peatreener] Jukka Toijalaga hea suhe. Saime kohe algusest peale hästi läbi. Ta on lahe ja positiivne tüüp,» arutles Jürgens. «Pole üldse võimatu, et mängin end 12 hulka. Aga isegi kui veel mitte, pole hullu. See pole praegu peamine prioriteet. Küll kõik tuleb omal ajal. Olen üsna kindel, et esindan ühel päeval Eestit ja teeme koondisega suuri tegusid. Nii kaua tuleb lihtsalt kõvasti töötada.»