/nginx/o/2021/03/29/13703148t1h636d.jpg)
Investor Liisi Kirch on jõudnud koos abikaasaga pea 400 000-eurose investeerimisportfellini ning võiks julgelt palgatööga hüvasti jätta.
Tagantjärele tundub see justkui imekerge – rahalise edu taga on tegelikult üsna lihtne süsteem, mida saab Kirchi sõnul ilma igasuguste eelteadmisteta kopeerida igaüks.
«Paljud tahavad ratsa rikkaks saada. Investeerivad 1000 eurot ära ja hakkavad siis vaatama, et miks see finantsvabadus juba ei tule,» nentis Kirch. Ta tunnistas, et tal võttis portfelli ülesehitamine – hiljem koos mehega, kes tema kõrval samuti investeerimise selgeks sai – aega tervelt seitse aastat. «Alles siis võisime esimesi vilju näha ja ei olnud enam tunnet, et ainult maksame sisse,» tõmbas investor rikkusejanustel tuure maha.
Kes oma finantsseisu parandada tahab, sellele soovitab Kirch kolme nippi. Esiteks, kirjuta üles oma kulud ja tulud. «See kõlab äraleierdatult, aga kui need must valgel kirja panna, siis näed palju kohti, mille pealt võiks kokku hoida,» ütles Kirch.
Ta tegi selle strateegiaga algust juba 11 aastat tagasi oma tööelu alustades ja ütles, et sääst, mida niimoodi saavutada võib, on kokkuvõttes märkimisväärne. «Ma nägin järjepidevalt, et teen ebavajalikke kulutusi: ostan riideid, mida eriti ei kanna, raha kulub liiga palju snäkkidele ja väljas söömisele,» rääkis Kirch.
Ta otsustas, et paneb peale eluks vajalike kulutuste tegemist igal kuul kindla summa nii-öelda meelerahufondi ja kindla summa investeeringute peale. Mis üle jäi, võis siis muude lõbustuste peale kulutada.
Julianus Inkasso hinnangul oli 2021. aasta alguses Eestis võlgades 90 901 inimest. Seepärast soovitab Kirch esimese asjana: kui tulud-kulud selged ja kokkuhoiukohad välja selgitatud, siis peaks ära maksma halvad võlad. See pole kodulaen, vaid tavaliselt ikka kõrge intressiga lühiajaline tarbimislaen. Mida lühiajalisem ja mida kõrgema intressiga, seda kiiremini selle tagasi maksma peab. «Siis saab puhtalt lehelt alustada,» ütles Kirch.
Kolmas samm on niinimetatud meelerahufondi loomine: tegu on kolme kuni kuue kuu sissetulekuga, mis peaks igal inimesel kohe võtta olema, kui midagi juhtub: kui kaotatakse töö, kui kodumasin või auto katki läheb jne.
«Selleks kõigeks ei ole majandusharidust vaja, see on igaühele jõukohane,» oli Kirch veendunud. Ta lisas, et iseenesest saab finantsharidust ka kooliprogrammi raames anda, aga kuna õpetajatel on aine andmisel vabad käed, siis sõltub hariduse kvaliteet sellest, kui hästi õpetajad ise teemat valdavad. Asjast huvitatud õpetaja suudab investeerimisteema siduda iga ainega, kasvõi kehalise kasvatusega.
1) Kas ma saan aru, kuidas see vara toimib? Kas saan aru, miks krüptoraha hind tõuseb või langeb?
2) Tee selgeks ettevõtte taust: kes need inimesed on, kes seda asja ajavad. Eriali näide on hästi hea: kui kahtlustused tõeks osutuvad, siis tekib küsimus, et miks üldse sellise taustaga inimeste kätte oma raha usaldati.
3) Kui ma pole nõus investeerima 1% oma portfelli kogusummast (seda siis suurema portfelli puhul), siis ei tasu investeering vaeva. Kui tekib kõhutunne, et äkki ikka ei paneks, siis ei olegi vaja panna. Õnneks investeerimises on nii, et kui jäid ühest rongist maha, tuleb 10 minuti pärast uus. Kaalun riski-tootluse suhet: kui risk on kõrge, peab ka tootlus olema kõrge ja vastupidi. Kui risk on kõrge, aga tootlus madal, siis ma raha sinna ei pane.
Tegelikult ei olegi Eestis finantshariduse kui sellisega suuri probleeme: seda, et raha säästmine on hea idee, teavad kõik, kuid tegudeni eriti ei jõuta. Kirch näeb siin osalt ajaloolisi põhjusi – näiteks vanemad inimesed, kes mitut rahareformi nägid, tegid kõik õigesti: säästsid ja kogusid, kuid krooni tulekuga hävisid nende aastatepikkuse töö viljad.
Teine asi on see, et inimestele tundub teema esialgu võõras ja segane ning seda lükatakse aina edasi. «Öeldakse, et alustan homme või kui palgatõusu saan – aga tegelikult peab end kätte võtma ja asja enda jaoks läbi mõtlema. Alguses ongi see ebamugav,» ütles Kirch.
Läbi mõelda soovitab ta seda, milleks üldse investeeritakse ning mis süsteemi kasutama hakatakse. «Kõigepealt jätaksin II samba alles ja teeksin III samba, alles siis vaataksin edasi.» Hajutamist peab Kirch väga oluliseks – et kogu vara poleks ainult ühes varaklassis. «Ja ka mitte ühes sektoris – kui ostan Nordeconi ja Merko aktsiaid, siis olen ikkagi samas ehitussektoris,» rääkis ta.
Investeerima hakates võiks noored õppida õppimisprotsessi ennast. On olemas efektiivsed õppemeetodid, nii et ei pea tuimalt pingutama ja lootma, et selle peale tulevad mingid viljad.
Investor Liisi Kirch.
Kirch peab portfelli mehega kahe peale. Praegu on portfellis kinnisvara – äsja osteti juurde paar korterit –, Balti börside aktsiad, Funderbeami ettevõtted, mõned otseinvesteeringud ettevõtetesse, võlakirjad ning paar tagatud laenu.
«Teenitud tootlust pole me kasutanud, sest üks meist on ikka palgatööl käinud,» lausus Kirch. Teisisõnu, teenitud tootlus on kohe taas portfelli heaks tööle pandud. Ta ise lähebki just emapuhkuselt tagasi tööle rahandusministeeriumisse ning mees jääb lapsega koju.
Koos investeerimise suurim võlu on see, et saab investeeringuid läbi arutada. Ja kui pead oma ideed teisele põhjendama, siis aitab see ka endal selgemini asja tuumast aru saada. Ning teine inimene aitab innustada. «Iseendale antud lubadusi on ju kerge murda,» nentis Kirch.
See ei tähenda, et kogu investeerimisteekond oleks libedalt läinud. «Mul oli ka perioode, kus ma ei pannud portfelli mitte ühtegi eurot: siis, kui käisin Taiwanis hiina keelt õppimas,» tõi Kirch näiteks. «Ausalt öeldes oli investeerimine ikka väga juhuslik. Kui ma peaks endale tagantjärele nõu andma, ütleksin, et tee kohe süsteem: kindel summa investeeringuteks ja meelerahufondi.»
Teoorias tunduvad kõik investeerimisnipid lihtsad, aga kust alustada, kui oled näiteks miinimumpalgaga pereema? «See on keeruline… Tuleb proovida ära majandada nii hästi, kui saab. Noorel inimesel, kellel lapsi pole, on lihtsam, ta saab teha lisatööotsi – ma ise tegin ka – või kolida kasvõi nii kauaks vanemate juurde tagasi, kuni oma kodu sissemaksuraha kogutud,» rääkis Kirch ning soovitas alustada nii väikeste summadega nagu parasjagu võimalik on.
Kuigi investeerimise puhul tavatsetakse peamiselt rahast rääkida, on teadmised hulga kaalukamad kui iga kuu aktsiat osta. Ta soovitab eelkõige noortel õppida õppimisprotsessi ennast. «On olemas efektiivsed õppemeetodid, nii et ei pea tuimalt pingutama ja lootma, et selle peale tulevad mingid viljad,» lausus Kirch.
Lisaks on vaja enesejuhtimisoskust. «Praegu püüan 3,5-kuuse beebi kõrvalt sportlikku vormi taastada. Olen jooksnud üheksa aastat, aga ikkagi mõtlen praegu, et kuidas see käis – õppimine ongi elukestev protsess,» tõi Kirch välja.
Samuti soovitab ta noortel saada bakalaureusekraadi. «Pole tähtis, mis alal! Oluline on see, et ülikool õpetab kriitilist mõtlemist ja aru saama, kus kasu ja efektiivsus on kõige suurem,» lisas Kirch. Kõige suuremat kasu on ta saanud näiteks keeleoskusest. «See tekitab nii palju võimalusi! Sõbra ema õpetas talle lapsena kümnes keeles trepiastmete lugemist – need on lihtsad ja mängulised asjad, mida õppimiseks ära teha saab,» kiitis Kirch.
Ning need, kes investeerida soovivad, peaksid endale protsendiarvutuse peensusteni selgeks tegema – see vähendab oluliselt pettasaamise riski. Eesti lapsevanematele paneb Kirch südamele, et nood juba maast madalast lapsed pere rahaasjadesse kaasaksid.
«Raha ei ole tabuteema, vastupidi! On normaalne, et arutame neid asju perekonnas koos, kui palju raha kulub, mida teha, kui kõike ei saa, ja mida teha, et seda saada. Lastele tuleb kasuks, kui nad näevad, et raha ei olegi lõputult, et ema ei kiusa, kui kõike ei osta, vaid et perekonnas ongi praegu olulisemaid asju, kuhu raha kulutada,» selgitas ta oma pere rahafilosoofiat.
Liisi Kirch viljeleb minimalistlikku elustiili ning kirjutab sellest ka raamatuid. Ta rõhutab, et tegu pole sugugi tavalise säästliku elustiiliga – viimase puhul tuleb täita ära ainult vajadused, aga soovid jäävad täitmata.
Minimalistlikult elades võetakse pereliikmete soovid küll arvesse, aga niisama tühja-tähja peale kulutamist on vähem. «Minu jaoks tähendab see, et mul on kodus rohkem ruumi, mul on rohkem energiat ja rohkem raha. Millestki me end ilma ei jäta. Soetame kõik, mis on oluline, aga ostame näiteks ainult kvaliteetseid riideid, kuna need kestavad kauem,» selgitas Kirch.
Kui palju sellise elustiili juures raha kulub? Kirch jääb mõttesse. «Absoluutne miinimum oleks 1500 eurot kuus, aga praegu 1800–1900 eurot,» ütles Kirch, kes on kolmelapselise pere ema.
Kirchi hinnangul olid varem tema kõige suuremad vaenlased emotsiooniostud. «Inimestel polegi teatud asja vaja, tahetakse lihtsalt kiiret emotsiooni tunda, mille uus ost annab. Näiteks tutvusringkonnas, kui inimesed on järsku beebid saanud, on kõikidel vaja osta uusi asju.
Loomulikult on oma laps kallis, aga ei pea alati ostma uusi asju. Tutvusringkonnas kindlasti seisab kellelgi garaažis kasutamata lastetooteid. Minu laps magab näiteks voodis, kus ma kunagi ise magasin. Ega ma teda sellepärast vähem armasta,» rääkis Kirch.
Samas ei ütle ta sugugi, et inimesed iga hinna eest kokku peaks hoidma. «See sõltub hobidest, väärtustest ja prioriteetidest,» leidis Kirch.
/nginx/o/2021/03/29/13703149t1h9efc.jpg)