R, 9.12.2022

TERVISHOID ⟩ Ülle Ernits: õdede nappust leevendavad koolitatud tugitöötajad

Ülle Ernits
, Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli rektor
Ülle Ernits: õdede nappust leevendavad koolitatud tugitöötajad
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Ülle Ernits
Ülle Ernits Foto: Erakogu
  • Õdesid nappis juba pikka aegsa enne koroonakriisi puhkemist.
  • Tervishoiukõrgkoolidel on võimekust õppekohtade arvu tõsta
  • Haritud õed vähendavad arstide koormust, hooldajad aga õdede oma

Üks lähiaastate suurtest väljakutsetest ongi viis, kuidas tervishoiuteenust ümber disainida. Üksnes massiline õdede vastuvõtu kasvatamine ei aita, tuleb mõelda ka ülesannete ümberjagamisele, kirjutab Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli rektor Ülle Ernits.

Ühel Ida-Tallinna keskhaigla pidulikul üritusel ütlesin järgmised tervitussõnad: «Õendustöötajad ei ole mitte kunagi varem olnud nii kõrgelt koolitatud, usaldatud ja iseseisvad kui praegu.»

Rahvastik vananeb ja meditsiinis osatakse järjest raskemaid haigusi ravida, nii peab ka õehariduse areng peegeldama ühiskonna ootusi. Läinud sajandi üheksakümnendatel aastatel soovisid meditsiiniasutused kutseharidusega õdedele lisaks tööle võtma hakata kõrgharitud õdesid, praegu ootavad haiglad ja kliinikud palgale ka magistrikraadiga spetsialiste.

Õdesid küll vajatakse, aga neid nappis juba pikka aega enne koroonakriisi puhkemist. Hiljuti hoiatas õdede liidu president Anneli Kannus, et teist hooaega vältav kriis on paljud kutsekaaslased ära kurnanud ning valitseb oht, et osa neist võib pärast pandeemiat tervishoiust lahkuda. Lisaks on ligi 10 protsenti õdedest jõudnud pensioniikka.

Õdesid küll vajatakse, aga neid nappis juba pikka aega enne koroonakriisi puhkemist.

2013. aastal kirjutas Tartu Ülikooli tervishoiukorralduse professor Raul-Allan Kiivet õdede koolitusvajaduse analüüsis, et 20 aastaga tuleks Eestis saavutada OECD riikidega sama olukord, kus ühe arsti kohta töötab kolm õde. Toona oli see suhtarv langenud alla kahe. Analüüs sisaldas Eestis töötavate õdede demograafilisi näitajaid – tööealiste õdede vanuseline jaotus oli toona veel üsna ühtlane, teiste vanusegruppide hulgast paistis suurema arvukusega silma vaid 35–44-aastaste põlvkond.

Uuringu alusel kavandati õdede vastuvõttude suurusi eelolevateks aastateks ning kuus aastat tagasi jõudsid tööandjad, kutseliidud, kõrgkoolid ja sotsiaal- ning haridus- ja teadusministeerium konsensusleppeni, kus aastateks 2016–2020 lepiti kokku tõusujoones liikuvad õdede ja ämmaemandate vastuvõtuarvud.

Arstiõdede vastuvõtuarvud, vanus ja ametikohtade arv.
Arstiõdede vastuvõtuarvud, vanus ja ametikohtade arv. Foto: Postimees

Neli aastat hiljem valminud OSKA tervishoiuraport tõi täiendavalt välja, et üle 60-aastaseid õdesid töötas meditsiinis 15 protsenti ja õdede keskmine vanus oli toona 45,1 aastat. Raportist selgus, et õdede lisavajadus tervishoius nõuab järjepidevat tähelepanu. Koos rahvastiku vananemisega vananevad ka õed ja prognooside täpsustamiseks tuleks läbi viia jätku-uuring, seda enam, et mullu lõppes ka konsensusleping, mille alusel õdede õppekohad omal ajal kokku lepiti. Õppekohtade vajaduse üle saab ja tuleb otsustada vaid analüüside alusel, sest õeõpe on kallis.

Eesmärgiks võeti, et Eestis oleks 2032. aastal üheksa õde 1000 inimese kohta ehk sama palju, kui neid oli OECD ja Euroopa Liidu riikides keskmiselt 2010. aastal. Plaani elluviimiseks oleks pidanud viimase kuue aasta jooksul täiendavalt tööle asuma 450–500 õde, mille tagab vastuvõtt õeõppesse 700–800 üliõpilast aastas. Tegelikkuses jäi õdede vastuvõtt Tallinnas ja Tartus kokku pea veerandi võrra väiksemaks.

Magistrikraadiga õed

Praegu õpib Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis 3,5 aasta pikkuse õenduse bakalaureuseõppes kokku 900 ja magistriõppes 69 tudengit. Kõrghariduse tasemel õeõppega alustati taasiseseisvunud Eestis veerandsada aastat tagasi. Mullu astuti eriala arenduses aga samm edasi, kui õenduses lõpetasid esimesed terviseteaduse magistrid neljas valdkonnas: kliinilise, tervise-, intensiivravi- ja vaimse tervise õenduses.

Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli üliõpilased harjutamas sünnitussimulaator Noelle abil sünnituse vastuvõtmist.
Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli üliõpilased harjutamas sünnitussimulaator Noelle abil sünnituse vastuvõtmist. Foto: Sander Ilvest

Magistrikraadiga õed võtavad iseseisvalt vastu patsiente, kaotades arstide õlgadelt nii mõnegi ülesande, olgu siis koolitervishoiu- või koduõendusteenust korraldades, noori ja vanu tervise alal nõustades ning keerukaid õendustoiminguid läbi viies. Koroonakriis tõi tungiva vajaduse koolitada patsientide abistamiseks juurde rohkem vaimse tervise spetsialiste ka magistriõppe tasemel. Vaimse tervise eriõdesid ei jagunud juba varem, kuid siis puudutas teema enamjaolt üksikuid valdkondi, näiteks koolitervishoidu. Nüüd vajavad vaimse tervise õdesid ka perearstikeskused ja haiglad, sestap tuleb nende ettevalmistamist lähiajal suurendada.

Tervishoiukõrgkoolidel on võimekust õppekohtade arvu suurendada. Koolides on välja ehitatud simulatsioonikeskused, välja on panna nii kogenud õppejõud kui ka partnerhaiglate abiga pakkuda tugevaid praktikabaase. Samas on just praktikabaasid need pudelikaelad, mille suurustega tuleb vastuvõtuarvude tõstmisel hoolikalt arvestada. Selleks, et praktikabaase mitte liialt üle koormata, tuleb praktikaaegu oskuslikult hajutada, kuivõrd praktikal käivad samades haiglates erineva aasta üliõpilased. Koostöös haiglatega muudeti õppekavasid ja simulatsioonikeskuses tehakse ära mahukas töö, enne kui praktikant haiglauksest sisse astub.

Ikka veel töötab meditsiinis suur hulk neid, kes said kutseharidusega meditsiiniõe diplomi nõukogude ajal.

Siinkohal seisab Eesti vastamisi reaalsusega: õdesid on küll vaja, aga koolitatavaid napib. Kuigi gümnaasiumilõpetajate arv hakkab taas vähehaaval kasvama, ei anna see erilist lootust suurendada huviliste arvu, sest ka teised erialad ja ametid ootavad õppureid. Samuti on tervishoiukõrgkoolides juba ellu viidud täiendav võimalus – pakkuda ja toetada õeõpet ka neile, kel varasemast juba mõni muu diplom taskus ning kes soovivad nüüd õppida eriala, kus tööpuudust pole.

Ikka veel töötab meditsiinis suur hulk neid, kes said kutseharidusega meditsiiniõe diplomi nõukogude ajal. Tervishoiukõrgkoolid on aastaid pakkunud neile eraldi võimalust läbida 3,5-aastane kõrghariduse õppekava. Nii on süsteem saanud juurde tänapäevaste teadmistega kõrgharidusega õdesid, kuid see meede ei kasvata õdede üldarvu. Teisalt väheneb kutseharidusega õdede osakaal pidevalt ja igal aastal ei ole enam vaja uut rühma avada.

Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli Kohtla-Järve osakonna kahe aasta tagused diplomandid.
Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli Kohtla-Järve osakonna kahe aasta tagused diplomandid. Foto: Peeter Lilleväli/Põhjarannik

Õdede arvu suurendamiseks ja tagasi tervishoidu toomiseks toimib veel üks meede. Erialalt lahkunud õed, kes ei ole tervishoiutöötajate registris, saavad lisaõpet ja võimaluse sooritada kõrgkooli juures registrieksami. Sotsiaalministeerium on seda algatust aastaid rahastanud ja sel viisil on viie aasta jooksul õekutse saanud üle saja õe. Aga seegi hakkab end ammendama ja tuleb mõelda, kuidas edasi liikuda.

Töökohapõhine õpe

Lähiaastate üks suurtest väljakutsetest ongi viis, kuidas tervishoiuteenust ümber disainida. Julgen väita, et üksnes massiline õdede vastuvõtu kasvatamine ei aita, tuleb mõelda ka ülesannete ümberjagamisele.

Näiteks on terav puudus õdedest hooldusasutustes. Hooldekodudes on õdedel oluline, kuid väike koormus, sest sealse tööga tuleksid suuresti toime hooldustöötajad, kui tõsta nende kutseoskusi, nii tekiks kriitiline mass tänapäevase tasemeõppe läbinuid. Oskuste parandamine aitab ära hoida ebameeldivaid juhtumeid hooldeasutustes. Viimati jõudsid meediasse Mulgi hooldekodu sündmused, kus Viljandi haigla arstid-õed nägid elanike hooldamisel vajakajäämisi.

Riik võiks õla alla panna, et läbi viia rohkem töökohapõhist õpet nii kõrg- kui ka kutsehariduses.

Ühelt poolt saavad haritumad õed arstidelt ära võtta osa koormusest, kuid kes vabastab õed neist kohustustest, mida saaks delegeerida hooldustöötajatele või teistele spetsialistidele? Õdede koolitus on pikk, mis paljudele ei sobigi. Samas pakub hooldustöö võimaluse tegeleda inimestega. Kellele see meeldib, neid võiks varustada tänapäevaste teadmiste ja oskustega ning hea keskkonna loomisel on tegemist tööga, mis tänab tegijat. Tallinna Tervishoiu Kõrgkool korraldab kaheaastast kutseõpet hooldustöötajatele.

Riik võiks edaspidi õla alla panna, et läbi viia rohkem töökohapõhist õpet nii kõrg- kui ka kutsehariduses. Praktiline õppevorm töökohal kogub populaarsust tööandjate ja õppijate seas. Tuleb tunnustada neid asutusi, kes on kutsunud koolitajad majja ja avanud neile oma organisatsiooni. Koostöövalmidus ja pakutud lahenduste kasutamine on targa juhtimise tunnus.

Tulevikutrendina lähenevad tööandjad ja koolitajad ilmselt veelgi, et pakkuda õppimisvõimalusi palju rohkem ka muudel töökohtadel, kus läheb vaja tasemeõpet. Uued algatused loovad mitmekordset lisaväärtust – õed saavad anda üle osa oma tegevusi, mille vastuvõtjateks on kvalifitseeritud spetsialistid.

Õppevormid

Täiskasvanute õpe

Tasemeõpet pakuvad koolid ja kõrgkoolid õppekavade alusel. Õppe eesmärk on õppides saavutada kindel tase, näiteks üldõde bakalaureuseõppes, eriõde magistriõppes või hooldustöötaja kutseõppes.

Täiendkoolitus on väljaspool tasemeõpet eesmärgistatud ja organiseeritud õpe, näiteks keelekursused.

Töökohapõhine õpe

Tasemeõppe vorm kõrghariduses või kutseõppes, kus õppur läbib varasemast suurema osa õppekavast oma ala meistrite juhendamisel ettevõttes.

Märksõnad
Tagasi üles