Möödunud ­aastate metsasõjas on majandajad ja riik korduvalt esile toonud argumenti, et Eestis on rangelt kaitstavat metsa enam kui küll ning ­pealegi võetakse veel pidevalt uusi ­alasid kaitse alla. Eestimaa Looduse Fondi ja MTÜ Estwatch värske uuring kinnitab looduskaitsjate varasemat seisukohta, et kaitse alla võtmisest on vähe kasu, kui looduskaitse enda sisu samal ajal hõreneb.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Uuringu ühe autori, ELFi metsaeksperdi Liis Kuresoo sõnul sündis vajadus sellise uuringu järele tervest hulgast viimasel ajal ka avalikkuse ette jõudnud näidetest, mille puhul on kaitsealade kaitstus küsitavana tundunud.

«Ühed markantsemad näited olid Haanja ja Otepää kandis toimunud raietööd, pärast mida ei olnud kaitsealal ringi liikudes enam üldse aru saada, mille poolest need kaitstavad metsad tavalisest majandusmetsast erinema pidid. Selliseid näiteid on aga palju ja ühel hetkel tekkis tunne, et siin peab tegu olema üldisema mustriga,» ütles Kuresoo.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et looduskaitsjate «tunne» sai kinnitust. Uuringust selgub, et alates 2015. aastast on kaitsealuste metsaelupaikade raiesurve järsult kasvanud, samas kui kaitsealadel kehtivad piirangud on vähenenud. Kõige selle taustal on veel ka 49 protsenti Natura 2000 võrgustikku kuuluvast kaitstavate metsaelupaikadega (vt kõrvallugu) metsamaast inventeerimata.