„Talust taldrikule” strateegia seab eesmärgi kolmekordistada Euroopa Liidus mahepõllumajanduslik maakasutus. Eesti mahetootjate esindusorganisatsioon on sõnastanud veelgi ambitsioonikama eesmärgi: suurendada mahetoodete eksporti viie aastaga 500 miljoni euroni, praegusega võrreldes kümme korda rohkem. Kui realistlik see plaan on?
Võrdluseks, 2017. aastal eksporditi Eestist mahetooteid umbes 30 miljoni euro eest. Vahepealsetel aastatel on ekspordimaht kasvanud umbes 50 miljoni euroni. Küsimus ei ole ainult eesmärgi headuses, vaid ka selles, et eesmärgi saavutamiseks on vaja põllumajandus- ja toidupoliitika meetmeid ning nende elluviimiseks ka raha. Seega on tegemist poliitikakujundamise küsimusega.
Poliitikakujundamise protsessile on iseloomulikud teatud etapid. Esmalt on vaja avalikkuses teadvustada probleemi olemust. Sageli selgub, et tegemist on vastuolulise teemaga, mis vajab täpsemat määratlemist. On tavapärane, et eri asjalised kasutavad selles protsessis argumentidena nii fakte, müüte kui ka isiklikke väärtushinnanguid. Arutelu tulemusena jõutakse probleemi alternatiivsete lahendusvõimalusteni. Enne alternatiivide vahel valiku tegemist analüüsitakse ja hinnatakse nende võimalikke tulemusi. Kuigi võib tunduda, et kirjeldatud poliitikakujundamise protsess sobib arutamiseks rohkem ülikooli auditooriumisse, siis need iseloomustavad piisavalt hästi ka rohepöörde valguses toimuvat põllumajandus- ja toidupoliitika kujundamist.
Tulles tagasi mahepõllumajanduse võimaluste ja eesmärkide juurde Eestis, püüan arutelusse lisada natuke andmeid ja analüüsi. Aastatel 2015–2019 oli Eestis kasutuses keskmiselt 990 000 ha põllumajandusmaad, millest mahepõllumajanduskultuuride kasvupind moodustas 20%. Põllumajanduse majandusharu toodangu väärtus oli sel perioodil keskmiselt 872 miljonit eurot aastas, millest mahetoodang moodustas umbes 9%. Kui kasutatava põllumajandusmaa pindala on viimastel aastatel püsinud stabiilsena, siis mahepõllumajanduskultuuride kasvupind suurenes aastatel 2015–2019 42% ning moodustas 2019. aastal kasutatavast põllumajandusmaast 22%. Seega on mahepõllumajandus kiirelt kasvav valdkond.
Eesti mahepõllumajandus põhineb suures osas rohumaaviljelusel. Mahedalt viljeleti 35% viljapuu- ja marjaaedade, 28% söödakultuuride ja püsirohumaa, 12% teravilja, kaunvilja ja tehniliste kultuuride ja 5% rühvelkultuuride, köögivilja ja maasika kasvupinnal. Kui võrrelda põllukultuuride saagikust, tuleb tõdeda, et mahe- ja tavapõllumajanduse erinevused on mitmekordsed. Näiteks kaunvilja ja kartuli saagikus on mahepõllumajanduses kaks korda väiksem, teravilja saagikus 2,5 korda väiksem, puuviljade ja marjade saagikus neli korda väiksem, õliseemne ning köögivilja ja maasika saagikus 5,5 korda väiksem.
Loomakasvatuses on mahepõllumajandustootmine enam levinud lamba- ja kitsekasvatuses, kus 43% loomadest peeti mahedalt. Mahedalt peetavate lihaveiste osakaal on umbes 40% ja hobuste puhul pea 30%. See selgitab ka rohumaade suurt osakaalu mahepõllumajanduses. Vaid 0,2% sigadest, 1,4% kodulindudest ja 2,1% piimalehmadest peeti aastatel 2015–2019 mahedana. Kui sel perioodil oli mahetootmises keskmine piimatoodang lehma kohta umbes 4500 kg, siis tavatootmises 9400 kg ehk üle kahe korra rohkem.
Mõte sellest, et Eesti võiks olla 100% mahepõllumajanduslik riik, ei ole enam väga uus. Idee ja potentsiaalse Eesti kuvandina on see võimas, kuid paljud on küsinud, kas täielikult mahepõllumajanduslik Eesti suudaks end toiduga ise varustada.
Kui kogu Eesti teraviljakasvatus oleks mahe, siis 2015–2019. aasta andmete põhjal võib eeldada, et Eesti aastane teraviljatoodang oleks sel juhul umbes 540 000 tonni. Eestis tarbitakse igal aastal umbes 500 000 tonni teravilja, seega maheteravili võiks Eesti vajaduse ära katta, kuid ekspordiks (perioodil 2015–2019 umbes 140 mln eurot aastas) suurt midagi järele ei jääks. Siinkohal on aga oluline meeles pidada, et umbes 70% Eestis kasutatavast teraviljast kasutatakse loomasöödaks, peamiselt kodulindude, sigade ja piimalehmade söötmiseks. Samas on nendes loomakasvatuse harudes mahepõllumajanduslikult peetavate loomade osakaal väga väike.
Kas tavapõllumajanduslikult peetavatele loomadele oleks mõistlik maheteravilja sööta? Ilmselt mitte, sest see on kõrgema hinnaga. Kui omamaist tavateravilja ei ole, siis saab seda maailmaturul kaubeldava tootena alati importida. Kas piimatootmises, seakasvatuses ja kodulindude pidamises oleks võimalik oluliselt suurendada mahedalt peetavate loomade arvu? Lähiaastate perspektiivis pigem mitte. Linnu- ja seakasvatus ning piimatootmine toimub suhteliselt suurtes tootmisüksustes ja Eestis ei ole näiteid mahepõllumajanduse põhimõtteid edukalt rakendavatest suurtest põllumajandusettevõtetest.
Täielikult maheda rapsi- ja rüpsiseemne kasvatamisel oleks Eesti aastane keskmine toodang umbes 30 000 tonni, samal ajal kui rapsi- ja rüpsiseemne tööstusliku tarbimise maht Eestis on umbes 120 000 tonni. Seega tuleks õli- ja söödatööstusel oma toomismahu säilitamiseks hakata olulises mahus rapsi- ja rüpsiseemet importima.
Praegusi kasvupindu arvestades võiks mahekartuli toodang Eestis olla umbes 54 000 tonni aastas. Eestis kasutatakse inimtarbimiseks umbes 118 000 tonni kartulit aastas ning kartuliga isevarustatuse määr on umbes 75%. Seega tuleks suurendada ka kartuli importi. Värske köögiviljaga isevarustatus on Eestis umbes 55% ning puuviljade ja marjadega isevarustatus umbes 10%. Ka nendes harudes praeguse maakasutuse juures ainult mahetootmisele üle minnes väheneks isevarustatus veelgi ja import suureneks.
Sea- ja linnulihaga isevarustatus on Eestis vastavalt umbes 80% ja 57% ning nagu öeldud, ei ole nendes loomakasvatuse harudes kiire mahetootmisele üleminek realistlik. Veise- ja lambalihaga isevarustatus on peaaegu 90% nende lihaliikide puhul on Eestis maheloomade osakaal umbes 40% juures ning seda oleks tõenäoliselt võimalik suurendada.
Piimatootmises on võimalik mahedalt peetavate karjade ja piimalehmade arvu suurendada eelkõige väiksemate ja keskmise suurusega karjade puhul, mistõttu väga olulist mahepiima toodangu kasvu lähiajal oodata ei ole. Kui kõik Eesti lehmad lüpsaksid nii palju nagu mahedalt peetavad lehmad, siis oleks Eesti piimatoodang umbes 390 000 tonni ehk pool praegusest toodangust. Selline toodang kataks ilmselt ära Eesti tarbijate vajadused, kuid ekspordiks (perioodil 2015–2019 umbes 170 mln eurot aastas) midagi üle ei jääks. Samas on selline arvutus piimalehmade puhul üsna mõttetu, kuna aastas 10 tonni piima lüpsva lehma toodangut ei ole võimalik viia nelja-viie tonnini, sest see lõppeb looma jaoks fataalselt.
Nagu mainitud, siis mahepõllumajanduse osakaal on Eestis jõudsalt suurenenud. Lisaks tarbijate huvile on sellele kaasa aidanud ka mahepõllumajandusele suunatud toetused. Kui investeeringutoetusi mitte arvestada, siis perioodil 2015–2019 said Eesti põllumajandustootjad aastas toetusi umbes 200 miljonit eurot. Tavapõllumajandustootjad said keskmiselt 190 eurot ühe ha kohta, mahetootjad 240 eurot/ha. Kui kogu Eesti põllumajandusmaa oleks mahemaa ja mahetoetused oleksid võrreldavad seniste mahetoetustega, oleks põllumajandustoetusi maksta aastas umbes 40 miljoni euro võrra enam kui praegu. Samas on tõenäoline, et vaid 40 lisamiljonist igal aastal ei piisa, et Eesti põllumajandustootjad in corpore mahetootmisele üle läheks.
Tõe huvides tuleb välja tuua ka see, et aastatel 2015–2019 kattis tavapõllumajanduses kogutoodangu väärtus 89% ning mahetootmises 76% selle tootmiseks tehtud kuludest. Seega ei tule märkimisväärne osa tava- ja mahepõllumajandustootjatest ilma toetusteta toime ning mahepõllumajanduses on tulu puudujääk suurem kui tavapõllumajanduses.
Tulles tagasi küsimuse juurde selle kohta, kas mahe Eesti suudaks end toiduga ise ära varustada, peab tõdema, et mahepõllumajanduse praeguse tootlikkuse juures kahjuks ei suuda. Eesti põllumajandus- ja toidusektori ekspordi põhiosa moodustavad piima- ja teraviljasektor suudaks ka maheviljeluse korral Eesti vajadused katta, kuid liha, kartuli, puu- ja köögiviljade osas tõenäoliselt import suureneks. Täielikult mahepõllumajanduslikus Eestis ekspordiks toodangut oluliselt üle ei jääks.
Sellest teoreetilisest arvutusest olulisem piirang on aga see, et suhteliselt intensiivse tootmisega ja suurte tootmisüksustega linnu- ja seakasvatuses ning piimatootmises ei ole praeguste mahepõllumajanduslike reeglite täies ulatuses rakendamine viie aasta perspektiivis realistlik. Kartuli, köögivilja, juurvilja, puuvilja- ja marjakasvatuses tuleb aga arvestada ka taimehaiguste ja kahjuritega, mille tõrjumine on mahetootmises keerukam ja võimalikud tootmiskaod on suuremad.
Ära ei tohi unustada ka Eesti toidutööstust ja tarbijaid. Toidutööstuse osad harud kasutavad Eesti tarbijatele toidu tootmiseks olulisel määral imporditud toorainet. Kui tarbijate nõudlus ja maksevõime lubaks, siis oleks võimalik toidutööstuses juba praegu mahetoitu toota ka imporditud toorainest. Osaliselt seda ka tehakse, aga kogu toidutööstuse tootmismahtudest on see siiski väike osa. Kui end mõelda olukorda, kus kogu Eesti põllumajandustoodang on mahe ja osa tooraine puhul tuleb importi suurendada, siis tarbijate nõudlust, maksevõimet, tava- ja mahetooraine hinnaerinevusi ning toidutööstuste vahelist rahvusvahelist konkurentsi arvestades on pigem vähetõenäoline, et Eesti toidutööstus 100% mahetoorainele üle läheks.
Ma ei taha eelnevaga öelda, et pürgimus mahedama Eesti põllumajandus- ja toidusektori suunas oleks utoopia. Kindlasti mitte, kuid viie aastaga põllumajandus- ja toidusektoris 500 miljoni euro suuruse mahetoodangu ekspordikäibe saavutamine ei ole samuti realistlik. Praeguse tootlikkuse taseme juures tähendaks täielikult mahepõllumajanduslik Eesti ekspordi vähenemist, impordi suurenemist ja suuremaid kulutusi põllumajandustoetustele. Võib tunduda paradoksaalne, aga kui eesmärk on suurendada mahetoodangu eksporti, siis see eeldab tugeva tavatootmise olemasolu, mis kindlustaks lõviosa Eestile vajalikust toidutoormest.
Kui seni on mahepõllumajanduse toodang olnud üldjuhul kõrgema hinnaga kui tavatoodang, siis viimasel hooajal oli mahe- ja tavavilja hinnavahe küllaltki tagasihoidlik, mis tekitas paljudes mahetootjates pettumust. Kui realiseerub Euroopa Liidu eesmärk mahetootmist praegusega võrreldes kolmekordistada, siis võib eeldada mahetoodangu pakkumise kasvu ja survet selle hindadele. Seega võiks järk-järguline mahetoomise arendamine olla sektori jaoks isegi eelistatum kui väga järsud hüpped, millega võivad kaasneda tagasilöögid.
Hea turunduskommunikatsioon on põllumajandus- ja toidusektoris äärmiselt oluline ja mahepõllumajanduse eestvedajad on põllumajandus- ja toidusektori turundusoskustele palju kaasa aidanud. Aga kogu põllumajandus- ja toidusektorit silmas pidades tuleb tõdeda, et päeva lõpuks tuleb ka ülihea turunduse juures siiski antud lubadused täita ning selleks on vaja täita ka (tootmise) aluseeldused.
Ka nendes põllumajandussektori harudes, kus mahetootmisele üleminek lähiaastatel võimalik ei ole, on ruumi kvaliteedikavade loomisele. Mahepõllumajandus ei ole nn tavatootmisele ainus alternatiiv. Ka tavapõllumajandus toodab kvaliteetset ja tervist toetavat toitu ning võib olla looduskeskkonna suhtes neutraalse või positiivse mõjuga.
Neid mõjusid on kindlasti vaja senisest täpsemalt mõõta ja kommunikeerida. Samuti on nii tava- kui mahepõllumajanduse ühine väljakutse tootlikkuse suurendamine nii, et põllumajandustootmise juures peaks praegusest vähem rääkima tulupuudujäägist, mille katmiseks on vaja üha enam põllumajandustoetusi. Seega, tervikvaade, ärimudelite uuendamine, turundus, töö tarbijaga ja asjaliste vaheline koostöö on olulised kogu põllumajandus- ja toidusektorile.
