Analüüs ⟩ Eesti uskus küll lõpuni, kuid klassivahe vastu roosade prillidega ei saa

Usust ja lootusel Eesti koondisel puudu ei tule, kuid klassivahet sellega automaatselt tagasi ei tee. FOTO: Jana Pipar/jalgpall.ee

Koroonaviiruse poolt kõvasti pureda saanud Eesti jalgpallikoondisel jäi märtsikuisest koondiseaknast näppude vahele kolm kaotust. Kolmapäeva õhtul jäädi maavõistlusmängus 0:1 alla Rootsile ning Postimees analüüsib platsil toimunut pikemalt.

Kannatlikkus viib sihile. Rootsi koondis ei avaldanud Eestile mängus pea kordagi ülisuurt (meeskondlikku) survet ega pressinud meid meeletult. Selle asemel ootasid nad rahulikult meid enda väljakupoolel.

See, kui meie keskkaitsjad omavahel rahulikult söötu lükkasid, rootslasi ei häirinud, sest selle tulemusena suurenes ainult Eesti pallivaldamisprotsent (täna 38%, Valgevene vastu oli samamoodi 38%, Tšehhi vastu 30%). Iga kord, kui valgetes ürpides eestlased tahtsid aga ülespoole tulla, üritus nurjus, sest meie ründavamad mängijad olid rootslaste poolt markeeritud.

Kannatlikkust demonstreerisid rootslased ka ise ründele tulles. Nad olid valmis omavahel rahulikult söötu lükkama, sest meelitasid nii eestlasi positsioonidelt välja. Kuigi pika peale suutsime sellega harjuda, siis kohtumise alguses reageerisid meie noored keskkaitsjad väga agaralt nende Saksamaa ja Venemaa kõrgliigades pallinud ründajate liikumistele, mille tulemusena tekkisid meie kaitseliini augud. Ehk juhtus see, mida rootslased ka lootsid. 

Meil sarnast kannatlikust palliga polnud, nagu ütles ka vasakkaitses tegutsenud Sander Puri pärast kohtumist. Kuivõrd keskkaitsjatel jäi loovusest puudu, langes Konstantin Vassiljev sageli nende vahele, et hakata ise mängu üles ehitama. 

Nõnda talitades lõikas maestro aga korduvalt näppu ning Rootsil tekkis vaheltlõigetest mitmeid lubavaid rünnakuüritusi. Võrk nendest sel korral ei sahisenud, kuid ilmselgelt ei süstinud kogenud Vassiljev niimoodi eksides teistesse (tunduvalt noorematesse) koondislastesse enesekindlust. 

Valges särgis eestlased vaatamas, kuidas Marcus Berg (nr. 9) palli meie võrku saadab. FOTO: Fredrik Sandberg/TT/EPA/Scanpix

Nagu lapselt kommi ära võtmine. Esimesed kaks ja pool minutit ei toimunud väljakul justkui mitte midagi, kuid siis andis Bolognas palliv Mattias Svanberg ühe läbisöödu. Esmapilgul ei tundunudki see ülemäära hea, kuivõrd igasuguse loogika järgi näis olukord Henrik Pürgi kontrolli all olevat. 

Ent igapäevaselt Mainzis mängiv Robin Quaison nii ei arvanud. Ta suutis blokeerima asunud Flora mehe selja tagant hõlpsa vaevaga välja murda – sest ta lihtsalt tahtis rohkem – ning pääses silmitsi meie väravavahiga.

Selle ürituse suutis Matvei Igonen küll tõrjuda, kuid lahtiseks jäänud nahkkera koksas kerge vaevaga väravavõrku Marcus Berg. 1:0 ja nõnda kohtumine ka lõppes.    

Ehk veelkord: näiliselt oli justkui kõik Eesti kontrolli all, aga ühe söödu ja ühe agresiivse lükkega muudeti kõike. Klassivahe, ei muud. 

Robin Quaisoni ohjamine käis Henrik Pürgile täna üle jõu. FOTO: Fredrik Sandberg/TT/EPA/Scanpix

Uskusime lõpuni. Kuigi tegemist oli maavõistlusmänguga, kus kaalul suurt midagi polnud, ei tähendanud see, et Eesti koondis läinuks väljakule umbropsu katsetama. Ei, mängiti ikka tulemuse peale, mida ilmestas hästi ka meie algkoosseis - kaks vangerdust võrreldes Valgevene mänguga - ning asjaolu, et kuuest lubatud vahetusest kasutasime ära kõigest neli. 

Veelgi märkimisväärsemad on aga vahetuste iseloomud ja toimumisajad: esimese vangerduse tegid Thomas Häberli/Martin Reim alles 77. minutil, kui Robert Kirsi asemel sekkus Rauno Sappinen. Selle lükkega näitasime, et me uskusime jätkuvalt, et kohtumine on võimalik kuidagimoodi viigisadamasse tüürida. 

Palju kergem olnuks ühel hetkel lihtsalt käega lüüa ja anda uustulnukatele ja rohelisematele koondislastele see «unustamatu debüüt» või «väärtuslik kogemus». Kuid sellest vaatasid meie treenerid tuimalt mööda ning lootsid, et oma parima koosseisuga õnnestub ikkagi mingi moment tekitada.   

See paraku ei õnnestunud ning päris lõpu eel – 88. minutil – tehti ülejäänud kolm vahetust, mis olid juba võrdlemisi sümboolsed.

Nii Tšehhi kui ka Valgevene vastu võrku sahistanud Henri Anieril täna ühtegi reaalset väravavõimalust ei tekkinud.   FOTO: FREDRIK SANDBERG/AFP

Kaks sammu sissepoole, kaks sammu väljapoole. Teist mängu järjest väravas tegutsenud Matvei Igonenile täna midagi ette heita pole, kuid avapoolajal jäi puurilukk – eriti tsenderduste ja standardolukordade ajal – silma oma kergelt ebaleva olekuga. 

Sellega meenus omal ajal kokku 27 korral Eesti koondise väravat kaitsnud Artur Kotenko, keda kiideti alati tema reaktsioonitõrjete eest - sealt ka hüüdnimi Kass Artur -, kuid kelle suurimaks miinuseks oli samamoodi kõrgete pallide kaitsmine/tõrjumine/klaarimine. 

Igoneni puhul oli nii täna kui ka laupäeval Valgevene vastu näha, kuidas ta väravasuul enda positsiooni otsis ning oli väljatulekutel/situatsioonides kahtlev ja ebalev. See ei tähenda siiski, et kõrged pallid oleks automaatselt floraka nõrkuseks, kuid ümber ei saa ka faktist, et see ikkagi silma riivas. 

Loodame, et sel korral sai selle ajada vähese mängupraktika kraesse, kuivõrd Flora tänavu veel koduliigas väljakule jooksnud pole. 

Matvei Igonen tegi postide vahel soliidse partii, kuid teatud elementide puhul oli näha rabedust. FOTO: Jana Pipar/jalgpall.ee

Puri näitas kindlust. Eesti koondise viieliikmelise kaitseliini kõige kindlam sammas oli täna tavapäraselt hoopis kõrgemal tegutsev Sander Puri.

Väga suurt rolli mängisid selles kogemused: sest kui Puri jooksis koondise särgis väljakule 81. korda, siis ülejäänud neljal tagalamehel oli enne tänast kamba peale vastu panna 23 kohtumist.

Puri hea mängu varjus said julgustust ka need vutisõbrad, kes tagusid Valgevene mängu järel trummi «Miks Õigus, mitte Puri?» Jah, tagantjärele on alati tore räusata, kuid siinkohal tasub meelde tuletada, et...

a) Õigust eelistati Valgevene vastu kuna nähti, et standardolukorrad valmistavad meile probleeme, mistõttu läks vaja pikemat mängijat (Puri 177 cm vs. Õigus 184 cm)

b) Ka Puri on olnud noor ja roheline, nagu Õigus Valgevene vastu. Täpsem intsident pärineb kümne aasta tagusest ajast, kui Puri teenis kohtumises Fääri saartega kaks kollast kaarti. Neist teine tuli siis olukorras, kus (praeguseks vana ja kogenud) Puri polnud rahul kohtuniku pehme vilega ning viskas palli vihaselt vastu maad.

Ehk loo moraal: kõik peavad omad vitsad ise kätte saama, kuidas teisiti kasvada «vanaks ja kogenuks».

Sander Puri tegi Rootsi vastu igati soliidse partii. FOTO: Jana Pipar/jalgpall.ee

Varju jäänud seeriad. Seda, et Eestil jäi sellest koondiseaknast näppude vahele kolm kaotust, võib pidada ootuspäraseks. Rahvusesinduse olukord oli äärmiselt keeruline, kuid vähemalt ei jäänud me üheski mängus häbisse. Kutid andsid endast maksimumi ja nagu ütles ka Martin Reim: ükskõik, mida keegi kusagil ütleb, mina olen poiste üle uhke

Pealegi lõime me neli väravat! Aga...

Selle kõige varjus jätkusid ka kaks nukrat jada. Nimelt pole Eesti koondis võidurõõmu tundnud nüüd 20 järjestikuses kohtumises. Meie viimane triumf pärineb 2019. aasta märtsist, kui alistasime maavõistlusmängus 1:0 Gibraltari. 

Teine jada sai alguse aga sada aastat tagasi, kui Eesti ja Rootsi esimest korda omavahel vastamisi läksid. Juba 1921. aastal oli kahe koondise tasemevahe ilmne: Eesti rahvusesindus oli kõigest aasta varem üldse esimest korda kogunenud, Rootsi aga mänginud selleks ajaks juba kolmedel olümpiamängudel.

Ometi õnnestus meil August Lassi imeliste tõrjete toel toona rootslastega 0:0 viigistada ning pärast kohtumist olla Tiigiveski spordiplatsi äärde kogunenud pealtvaatajad – keda eri hinnangutel oli 3500–5000 – kollkipri kätel väljakult ära kandnud.

Hiljem on Eesti ja Rootsi omavahel madistanud veel 17 korda, kuid võidurõõmu meie veel tundnud pole. Näppude vahele on jäänud kõigest kaks viiki – 2016. ja 2018. aasta jaanuarikuistest sooja maa laagri sõpruskohtumistest – ülejäänud 15 mängu on lõppenud Rootsi triumfiga.

Sellise saldo juures (0-3-15) on rootslaste näol tegemist Eesti koondise kõige õnnetuma vastasega. Selles arvestuses järgneksid neile Portugal (0-1-7), Šotimaa (0-2-6) ja Türgi (0-3-5).

Eesti koondis võitles taas südilt, kuid kaotustejada pikenes sellest hoolimata. FOTO: Jana Pipar/jalgpall.ee
31.03.2021 03.04.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto