K, 29.06.2022

Jehoova tunnistajate suurküüditamisest möödub täna 70 aastat

Aimar Altosaar
, toimetaja
Jehoova tunnistajate suurküüditamisest möödub täna 70 aastat
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 5
Viljard Kaarma oli küüditamise ajal 12-aastane. 
Viljard Kaarma oli küüditamise ajal 12-aastane. Foto: Egon Ligi

Kolmandast suurküüditamisest möödub täna 70 aastat. Üldteada on suurküüditamised 1940. aasta 14. juunil ja 1949. aasta 25. märtsil, kui Eestist viidi korraga Siberisse vastavalt üle 10 000 ja üle 20 000 inimese. Samaväärsena tuleks aga mäletada ka kolmandat suurküüditamist, mis erines eelnevatest selle poolest, et oli suunatud konkreetselt ühe religioosse grupi vastu.

1951. ­aasta 1. aprilli öösel toimus Eestis Jehoova tunnistajate ja nende lähedaste küüditamine. Operatsioon oli osa suuremast kogu läänepoolset Nõukogude Liitu puudutavast operatsioonist. Eestist, Lätist, Leedust, Valgevenest, Moldovast ja Ukrainast (Ukrainas 8. aprilli öösel) küüditati kokku 9793 Jehoova tunnistajat, nende pereliiget ja ka teisi tolleaegsele süsteemile sobimatuid inimesi. Operatsiooni koodnimi oli Põhi (Север) ning selle kinnitas Stalin isiklikult.

Miks olid võimud nii vihased just selle ühe usu esindajate peale? Põhjuseks oli nende neutraalsus poliitika suhtes – keeldumine astuda parteisse, sõjaväeteenistusse, pioneeri- või komsomoliorganisatsiooni liikmeks. Selline kompromissitu suhtumine oli teravas vastuolus tolleaegse parteipoliitikaga, mistõttu tuli see välja juurida. Nõukogude võimu brutaalsele olemusele omaselt hõlmas vägivaldne aktsioon ka pereliikmeid ja sõpru-tuttavaid, kes ei olnudki Jehoova tunnistajad. Küüditamisrongis oli ka inimesi, kes polnud sellest religioonist üldse kunagi kuulnudki. Küllap jäid siis millegi muuga kohalikele võimudele jalgu ja käimasolevat küüditamist kasutati ära neist lahtisaamiseks.

Silver Silliksaar oli kaheksa-aastane, kui tema perele 1. aprilli öösel järele tuldi.

Märksõnad
Tagasi üles