E, 3.10.2022

Lühidus, see suur väärtus

Olev Remsu
, kirjanik ja kriitik
Lühidus, see suur väärtus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Helju Rebane 2015. aastal. FOTO: ALBERT TRUUVÄÄRT
Helju Rebane 2015. aastal. FOTO: ALBERT TRUUVÄÄRT Foto: Albert Truuväärt

Hollandi estofiil ja soome-ugri kultuuride uurija Cornelius Hasselblatt on oma raamatutes «Ma armastan eestlast» ja «Eemalt vaadates» kirjutanud Helju Rebase kohta, see hea eesti kirjanik on Eestis peaaegu tundmatu. Loodame, et hiljuti Tartu kirjastuse Fantaasia avaldatud ulmenovellide kogu «Õige valik» (14 juttu, pluss lühiromaan «Altrus») aitab tutvustada Rebast ning autor leiab meie kirjanduselus koha, mida ta väärib.

Enne käesolevat raamatut on Rebasel eesti keeles ilmunud «Väike kohvik» (1986), aga tema jutte on trükitud Venemaal, Hollandis, Iisraelis, Kanadas ja Saksamaal, valdav osa neist on eesti lugejale teadmata.

«Õige valiku» sissejuhatusest võime lugeda, et ulmekirjanduse klassik Arkadi Strugatski on Rebase jutte võrrelnud Edgar Allan Poe ja Ryūnosuke Akutagawa loominguga. Nagu ütlevad meie naabrid: dalše uže nekuda (tähendab, et üle kõige).

Rebane kirjutab lühiproosat, ta on eelkõige mõttekirjanik, nagu ulmeloojad seda sageli on. Ta ei maali kauneid maastikke, ei kirjelda, missugune näeb välja kauge ilmaruum või teispoolsus meie käeulatuses, ta ei visualiseeri ei tulevikku ega hüpoteetilist minevikku, mida kõike lugedes võiksime nautida väljendusrikkust ja keeletundlikkust. Rebane pakub oma tekstidega eelkõige tegevust ratio’le.

Rebase eluloost on teada, et ta on olnud Moskva Ülikooli aspirant loogika alal ning õpetanud Tartu Ülikoolis loogikat. Tundub, et tema tekstidest kumab see läbi. Ta ehitab mõttekonstruktsioone. Emotsioon tekib alles siis, kui tabad: nii osavalt konstrueeritud! Žanri poolest on tegemist klassikaliste novellide-novellettidega, mis ulmesisese määratluse järgi peaksid paiknema kuskil ime- ja õudusulme vahepeal. See ei ole niivõrd sõnakunst kuivõrd ennekõike mõttekunst, ent loomulikult sõnade abil tehtud mõttekunst.

Näiteks «Minu pea» on parasjagu õudne, aga veidike ka imeline. Juhtub õnnetus, meditsiin on juba sealmaal, et võib surnugi ellu äratada, ent ainult surnu pea. Keha elushoidmist pole veel saavutatud. Nii ongi novellis peategelaseks pea, mis on kaelapidi kinnitatud klaaskuubile, kuubi sees on aga pundar juhtmeid ja vidinaid, mis tagavad pea funktsioneerimise. Nii jätkabki pea firma juhtimist, teeb sama tööd, mida tegi varem koos kehaga.

Märksõnad
Tagasi üles