Aja auk. Kultusbänd

Sparks FOTO: Bändifoto

Sparks esineb 2022. aasta mais Eestis, läbistas infosfääri ükspäev uudis. 2022 tundub numbri järgi kuidagi väga futuristlik aasta ja asuks justkui väga kaugel, kaugemal kui mõni täht. Tekib ka tunne, nagu selle ümber oleks tõmmatud kile või see asub mullis ja number 2022 kõlab natuke nagu «THX 1134» – George Lucase ülisteriilne 70ndate alguse ulmefilm.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Minu esimene kokkupuude Sparksiga oli 90ndate keskpaigas, kui raadioeetris ja MTVs mängiti küllalt tihti nende lugusid «When Do I Get To Sing «My Way»» ja «Now That I Own The BBC». Need siis plaadilt «Gratuitous Sax and Senseless Violins» (1994), milles bänd end taas kord kameeleonina ümber oli defineerinud ja ilmunud ajakohases techno-popi võtmes. Hiljem ülikoolis kohtusin spetsiifilise ja avangardse maitsega muusikasõbraga, kes kuulas bände, millest mul aimugi polnud, kuid mainis ühe lemmikuna ka Sparksi. Mulle oli see üllatus, sest teadsin Sparksi kui kommertsbändi. Aga selline on juba kord Sparksi loomus – avalduda erinevate nurkade alt.

Nagu mainitud Lucase filmis, on ka Sparksi muusikas olnud täheldada steriilsust, vahel rohkem, vahel vähem. Pigem on see aju kui keha muusika. Tuntuks said nad 1974. aastal ilmunud plaadiga («Kimono My House»), mida on lahterdatud kui glam-rock’i ja millelt pärineb ühtlasi nende vahest kuulsaim lugu «This Town Ain’t Big Enough For Both Of Us». Väga hea pealkirjaga lugu, nagu on Sparks üldse heade pealkirjadega bänd. Bändi lugudekirjutaja Ron Mael on öelnud, et ta tihti alustabki pealkirjast. Lugu ise kõlab kui impulsiivsem ja tähelepanuhäiretega ABBA – melodramaatiline ja intensiivselt barokne. Selle perioodi Sparksist on hiljem räägitud ka kui barokk n’rollist.

01.04.2021 05.04.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto