Mari Klein: katedraal meis enestes

Mari Klein FOTO: LIIS TREIMANN /PM/SCANPIX BALTICS

Sel aastal tuleb kevad teisiti. Jaan ja Marko on siin, aga Jaak Johanson istub Henrik Visnapuu kõrval ja vaatab meid äraoleva naeratusega kusagilt mujalt. Kirikud ja kontserdisaalid on kinni ja paistab, et elamine on pandud pausile. Tegelikult viib tee ikka edasi, aina uute kevadeteni, mis inimkonnale üha lootust on andnud.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Kristlikus kultuuris lõpeb neil päevil paast, mis, nagu pühade nimigi ütleb, annab loa taas liha võtta. Meie esivanemad ei pidanud paastu teadlikult – talve lõpul olid tünnid ja keldrid lihtsalt tühjaks söödud. Seega ei pea paast olema tingimata vaimulik, kuid millestki loobumine puudutab vaimu nii ehk naa. 15 aasta jooksul selle tee ikka ja jälle läbi käinuna julgen öelda, et igal aastal on lihtsam, kuniks liha(likkus) on vaid elu kõrvaline nüanss.

Vaim püsib virgena nõnda, kuidas me teda turgutame. Mõni tunneb kevadel vajadust värske kurgi või tervisliku smuuti järele, mõni läheb otsima sinililli või meisterdab pesakasti, mõni loeb pühakirja või süütab küünla. Omal moel, eriti sel kevadel, on katedraal meis enestes – kes leiab selle aias, kes pargis, kes metsas.

01.04.2021 05.04.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto