
Hiina ja Venemaa on loonud ühise läänevastase platvormi, mis vastandub demokraatlikele riikidele, kirjutab politoloog Toomas Alatalu.
Hiina ja Venemaa on loonud ühise läänevastase platvormi, mis vastandub demokraatlikele riikidele, kirjutab politoloog Toomas Alatalu.
Hiina ja lääne suhete ajaloos on talletatud värvikas lugu aastast 1793, kui Hiinasse jõudis lord Macartney juhitud delegatsioon. Inglasi, kes pidasid end maailma võimsaimaks riigiks ja olid võtnud kaasa kingitusi keisrile, tabas rabandus juba siis, kui neile anti teada, et toodu olla andam, mida kõik barbarid on kohustatud tooma. Pealegi oli Hiina juba siis nii suur, et seal valmistati kõike ehk neil polnud midagi mujalt tahta. Macartneylt oodati kahele põlvele laskumist, mis pika kauplemise peale asendus loaga laskuda ühele põlvele. Olukorras, kus said kokku kaks teineteisele tundmatut maailma, oli säärane möödarääkimine paratamatu.
Praegu on aga seis säärane, et maailma teine majandus (sellele kohale jõuti aastal 2010) on valmis tõusma esimeseks ja tema kodanike solvumine USA ja Euroopa Liidu sanktsioonide peale, mis on seotud moslemi vähemuse kohtlemisega Xinjiangis, ähvardab lõpetada H&Mi, Nike, Adidase riiete ostmise Hiinas. Koguseid arvestades tähendaks see ettevõtetele katastroofi. Elik Hiina valitsusega ei maksa tülli minna.
Vahetult enne Euroopa kaubamärkide ostmise ohtu sattumist väisas Hiinat Venemaa välisminister Lavrov, kel on vaja ette valmistada uus tippkohtumine, sest juulis 2001 sõlmitud Vene-Hiina heanaaberluse koostöölepe vajab uuendamist. Kohtumispaik Giulin asub ühes Hiina viiest autonoomsest piirkonnast riigi kaguosas ja selle valimine oli mõistagi omamoodi vastulause süüdistustele, et Xinjiangis korjatakse puuvilla, mille ostmist hakati läänes boikoteerima, orjatööd kasutades.