Mulle on jäänud mällu üks «Eesti kirjanduse ajaloo» II köites (1966) Jannseni kohta avaldatud vaieldava väärtusega seisukoht, mille eelduste ja järelduste omavahelises pingeväljas on olemas nii eepiline, traagiline kui ka koomiline mõõde: «Tema tugev anne ei leidnud puuduliku hariduse, halbade kirjanduslike eeskujude ja kõveriti kujunenud maailmavaate tõttu täisväärtuslikku rakendust.» Olen seda lauset kasutanud ümberpööratud tsitaadina mõttes ikka ja jälle erinevate kaasaja kultuuritegelaste loomingulise pärandi hinnanguliseks iseloomustamiseks, stiilis «tema korralik haridus, head kirjanduslikud eeskujud ja õigesti kujunenud maailmavaade ei leidnud puuduliku ande tõttu täisväärtuslikku rakendust». Jah, ajad on muutunud. Haritusest ja headest eeskujudest meil enam puudu ei tule...
Jannsen väärib mõistmist, hindamist ja väärtustamist eelkõige oma aja kontekstis. Elus loeb süda, poliitikas visioon, kunstis anne – kõik muu on, nagu öeldakse, üksnes tehnika küsimus. Seni on Jannsenile peamiselt süüks pandud väidetavat – osaliselt tõestatud, ent ilmselt valesti mõistetud ning vääriti hinnatud – kokkumängu baltisaksa parunitega. Millise seisukoha võtab tema elu ja tegevuse suhtes oma romaanis Rein Veidemann?
Teose tiitellehelt võime lugeda, et «Lunastatud» on romaan «eestlaste Ristija Johannesest ning teest tema äratundmiseni». See määratlus pakkus kiirelt kinnitust aimdustele, mis tekkisid kaanelt romaani pealkirja lugedes: Veidemann on kastnud Jannseni ajaloolise isiku kristliku mütoloogia kastmesse ning mõistab autorina tema üle kohut taevaselt positsioonilt. Kohtuotsus ise – lunastatud! – on lugejale teatud mõttes selle loo alguspunkt, kuna ei lase end kõlada mitte teose lõpulehekülgedel, vaid juba esikaanel, sinna suurte tähtedega trükitud pealkirjas. Jääb üksnes lugeda, milliste pattude eest ja milliste teoloogiliste argumentide toel Veidemann Jannsenile lunastust pakub.