T, 5.07.2022

Arvustus ⟩ Jannsen ja Veidemann endale igavikku otsimas

Alvar Loog
, toimetaja
Jannsen ja Veidemann endale igavikku otsimas
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Rein Veidemanni romaani «Lunastatud» peategelasteks on Johann Voldemar Jannsen ja Rein Veidemann.
Rein Veidemanni romaani «Lunastatud» peategelasteks on Johann Voldemar Jannsen ja Rein Veidemann. Foto: Sander Ilvest/Eesti Kirjandusmuuseum/Kollaaž

Peaaegu iga suure ­poliitiku ja ühiskonnategelasega käib ­postuumselt ­kaasas tema personaal­küsimus, millega tal tuleb üha uuesti ja uuesti ajaloo kohtu ees ­seista. Iseäranis kehtib see ­nende kohta, kes tegutsesid segastel ­aegadel ning mitte päris õpiku järgi. Olid nad idealistid või konjunkturistid, altruistid või avantüristid; kas nende ajalooline tähtsus on üle- või alahinnatud?

Neid ja paljusid teisi küsimusi on ikka esitatud ning ilmselt jäädaksegi esitama ka mitme Eesti suurmehe kohta. Selle rühma esimeses reas seisavad paarikaupa Jannsen ja Jakobson, Tõnisson ja Kingissepp, Päts ja Laidoner, Käbin ja Karotamm. Nendega liituvad peagi vääramatult Rüütel ja Meri ning Savisaar ja Laar.

Üks võimalus arutada suurmeeste ja -naiste personaalküsimust on teha seda ­ilukirjanduse kaudu, segades fakte ­fiktsiooniga, elutõde kunstitõega. Nii näiteks ilmus tunamullu koguni kolm uut romaani Konstantin ­Pätsi elu ja tegevuse ainetel ­(autorid Urmas Vadi, Olev Remsu ja Tiina Tamman). Johann ­Voldemar Jannsen (1819–1890), kelle kohta on sel sajandil avaldatud ­koguni kaks mahukat monograafiat, ­jõudis läinud aasta lõpus ­lugejate ette kangelasena Rein Veidemanni romaanis «Lunastatud». Üle-eelmise aasta suvel võis teda tege­lasena näha ja kuulda ­Tartu Uue Teatri laval, kui etendus Alo Põldmäe ooper «Emajõe ööbikud», mille libreto alusteksti kirjutas samuti Veidemann.

 

Rein Veidemann

«Lunastatud»

EKSA, 2020

190 lk

Minu silmis on Jannsen imetlusväärne ja eeskuju vääriv ­näide do it yourself-mentaliteedist. Kui ta märkas, et eesti rahvas ­vajab oma ajalehte, siis hakkas seda ise kirjutama ja toimetama. Kui tõdes vajadust kultuuriseltsi ­järele, siis asutas ­selle. Kui tal tekkis aru­­saam, et oleks vaja laulupidu, siis vedas ürituse ise käima. Seeläbi kujundas Jannsen 19. sajandi teise poole keskel eestlusest pooleldi põrandaaluse subkultuuri ning andis kohalikele pärismaalastele rahvusliku enese­teadvuse ja eneseväärikuse – tegevus, mille eest teda siiani on peamiselt kiidetud, ent kultuuri dialektilise arenguloogika kohaselt tulevikus tõenäoliselt valitsema pääsevate lahtirahvustamise meeleolude laineharjal ilmselt naeruvääristama ja kritiseerima hakatakse.

Mulle on jäänud mällu üks «Eesti kirjanduse ajaloo» II ­köites (1966) Jannseni kohta avalda­tud vaieldava väärtusega seisu­koht, mille eelduste ja ­järelduste omavahelises pingeväljas on olemas nii eepiline, traagiline kui ka koomiline mõõde: «Tema tugev anne ei leidnud puuduliku hariduse, halbade kirjanduslike eeskujude ja kõveriti kujunenud maailmavaate tõttu täisväärtuslikku rakendust.» Olen seda lauset kasu­tanud ümberpööratud tsitaadina mõttes ikka ja jälle ­erinevate kaasaja kultuuritegelaste loomingulise pärandi hinnanguliseks iseloomustamiseks, ­stiilis «tema korralik haridus, head kirjanduslikud eeskujud ja õigesti kujunenud maailmavaade ei leidnud puuduliku ande tõttu täisväärtuslikku rakendust». Jah, ajad on muutunud. Haritusest ja headest eeskujudest meil enam puudu ei tule...

Jannsen väärib mõistmist, hindamist ja väärtustamist eelkõige oma aja kontekstis. Elus loeb süda, poliitikas visioon, kunstis anne – kõik muu on, nagu öeldakse, üksnes tehnika küsimus. Seni on Jannsenile peamiselt süüks pandud väidetavat – osaliselt tõestatud, ent ilmselt valesti mõistetud ning vääriti hinnatud – kokkumängu baltisaksa parunitega. Millise seisukoha võtab tema elu ja tegevuse suhtes oma romaanis Rein Veidemann?

Teose tiitellehelt võime ­lugeda, et «Lunastatud» on romaan «eestlaste Ristija Johannesest ning teest tema äratundmiseni». See määratlus pakkus kiirelt kinnitust aimdustele, mis tekkisid kaanelt romaani pealkirja lugedes: Veidemann on kastnud Jannseni ajaloolise isiku kristliku ­mütoloogia kastmesse ning mõistab ­autorina tema üle kohut taevaselt positsioonilt. Kohtuotsus ise – lunastatud! – on lugejale teatud mõttes selle loo alguspunkt, kuna ei lase end kõlada mitte teose lõpulehekülgedel, vaid juba esikaanel, sinna suurte tähtedega trükitud pealkirjas. Jääb üksnes lugeda, milliste pattude eest ja milliste teoloogiliste argumentide toel Veidemann Jannsenile lunastust pakub.

Märksõnad
Tagasi üles