T, 9.08.2022

Aivar Jürgenson: üheshingamise võimalikkusest

Aivar Jürgenson
, diasporaauurija
Aivar Jürgenson: üheshingamise võimalikkusest
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Aivar Jürgenson.
Aivar Jürgenson. Foto: Sille Annuk

Teades, kui suurt rolli mängib repatriantide integratsioonis keeleoskus, võiks võtta õppust Saksamaa kogemustest, kirjutab diasporaauurija Aivar Jürgenson.

Venemaal ja mujal endise Nõukogude Liidu territooriumil elavatele eestlastele Eesti kodakondsuse võimaldamine või mittevõimaldamine on olnud arutuse all juba pea kolmkümmend aastat. Kuid endiselt pole küsimused seadusandlikul tasemel üheselt selged, mistõttu jätkuvad ka kohtuvaidlused.

2009. aasta üldlaulupeo «Üheshingamine» ajal istusime ühel ennelõunal minu kodus köögilaua ümber kahe võõrsil sündinud eestlasega. Üks, kes oli kasvanud üles Siberi eesti külas eestikeelsena, kes elas juba üle kümne aasta Eestis, kuid kellel vaatamata ammusele unistusele polnud Eesti kodakondsust. Ja teine, kes pärit Argentinast, kes polnud Eestis elanud, ei osanud eesti keeles ainsatki lauset, kuid kellel oli taskus Eesti pass. Temale oli see New Yorgi Eesti konsulaadist Buenos Airesesse piltlikult öeldes kandikul kätte toodud. Mõlemal on eesti juured, kuid riigi silmis on neil erinev staatus. See esmapilgul sürreaalne ja üheshingamist pärssiv olukord on eesti diasporaakogukondade erinevate kujunemislugude tõttu üpris iseloomulik.

Ühelt poolt näib asi olevat lihtne: kui taasiseseisvunud Eesti oma kodakondsuspoliitika aluseid kujundas, otsustati järgida restitutsioonimudelit, st kodanikkonda defineeriti vabariigi sõjaeelse kodanikkonna põhjal. See tähendab, et kodakondsuse said automaatselt vaid need, kes olid enne 17. juunit 1940 Eesti Vabariigi kodanikud, ja nende järglased. Sellest tuleneb, et Teise maailmasõja ajal läände põgenenud eestlaste järglastel pole Eesti kodakondsuse saamisega üldiselt mingeid probleeme, isegi siis, kui nad ei oska eesti keelt ega tea Eestist midagi. Eesti Vabariigi konsulaadid on vahendanud Eesti passe probleemitult ka neile põgenike järglastele, keda seob Eestiga vanaema või vanaisa ja ei midagi enamat. On neid, kes kasutavad hõlpsalt saadud Eesti passi selleks, et asuda Euroopa Liitu. Mitte tingimata Eestisse. Neile eestlastele aga, kelle esivanemad rändasid Eestist välja 19. sajandi teisel poolel või 20. sajandi alguses, võib Eesti kodakondsus jäädagi unistuseks, sest Eesti kodanikust vanaisa või vanaema pole ette näidata. Kuigi eesti keel võib olla suus ja eesti traditsioonid paremini säilinud kui kodueestlastel. Tähtis on seega küll päritolu, kuid mitte etnilises, vaid kodakondsuslikus tähenduses. Sellist restitutsioonimudelit järgis endise Nõukogude Liidu territooriumil loodud või taastatud riikidest lisaks Eestile veel vaid Läti.

Märksõnad
Tagasi üles