Kaspar Schultz: keskkonnakaitse moraalne pankrot seab ohtu merede tuleviku

Kaspar Schultz. FOTO: Konstantin Sednev

Dokumentaalfilmi «Seaspiracy» valguses tunduvad keskkonnakaitse tegevussuunad olevat piiratud valdkondadega, kus oht tootmistegevuse muutmisele on väike, kirjutab endine Postimehe reporter Kaspar Schultz.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Netflixi värskelt ilmunud dokumentaalfilm «Seaspiracy» suutis pooleteise tunniga muuta mu hoiakuid kalasöömise osas. Filmi keskmes oli sinipesemine ehk kalatoodete keskkonnasõbralikuks tunnistamine olukorras, kus kalapüüdmise üle järelevalvet ei tehta. Näiteks selgub, et peamiselt ingliskeelses maailmas tuunikala konservidel olev delfiinivaba märgis on pigem brändimärk kui tarbimist informeeriv juhis.

Sama eksitav, kuid isegi sügavamalt juurdunud arusaam on kalasöömise tervislikkus. Kalas on ju teatavasti oomega-3-rasvhappeid, B- ja D-vitamiini ja mineraalaineid. Kui kalasöömise tervislikkust rõhutavad filmis küsitletud keskkonnaorganisatsioonid, jäävad nende veebilehtede tutvustavatest lõikudest välja raskemetallid, nagu elavhõbe, tina, broom, ja kaadmium ning dioksiinid. Mikroplasti nagu ei olekski – probleem on nii levinud, et seda enam ei eksisteeri.

08.04.2021 10.04.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto