Eesti eelmine peaprokurör, keda võib tagantjärele hinnata vaat et legendaarseks, pööras elus hiljuti uue lehekülje. Aga see ei tähenda, et vastased võiks teda nüüd vähem karta. Asi pole selles, et osa inimeste arvates on ta pikka aega olnud süvariigi esindaja. Tema tugevus on muus. Milles siis?

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Kuulute süvariigi väidetavate esindajate hulka. Tegemist on mõistagi metafooriga. Süvariik ei ole midagi nii selget, mille peale saab näpuga näidata. Süvariik, nagu aru olen saanud, on see, mille kohta Villu Reiljan ütles, et kuskil struktuurides on kallutatud jõud. Süvariik on teatud nn euroopalikest paradigmadest lähtuv mõtteviis, mida, muide, üritatakse juurutada ka vihakõneseadusega. Süvariigi mõttelaadi kannab osa meie ametnikest. Süvariigi metafoori toidab lõppeks ka see, et paljud asjad ei ole läbipaistvad ja loogiliselt mõistetavad. Saate aru sellest mõttekäigust?

Olen alati uskunud teooriat, et diskussiooni tekkeks tuleb esimese asjana aktsepteerida teist poolt, mitte hakata kohe vastu vaidlema.

Süvariigi olemuse kohta oleme kuulnud väga palju eri versioone. Ühed näevad süvariiki