AK ⟩ EKI keelekool: kevad südames

Mari Kendla FOTO: Erakogu

Elame geograafiliselt väga mitmekesisel alal, meil on vaheldusrikas loodusmaastik, meil vahelduvad kevad, suvi, sügis ja talv.  Nagu meie eripalgeline loodus, pakub avastamisrõõmu ka meie rikkalik loodussõnavara, kirjutab Eesti Keele Instituudi vanemleksikograaf Mari Kendla. 

Eesti on väike riik, aga igas paigas on kõneldud veidi isemoodi keelt. Saame rääkida põhjaeesti murretest, mille moodustavad saarte, lääne-, kesk- ja idamurre ning kirderannikumurded, ja lõunaeesti murretest, kuhu kuuluvad Mulgi, Tartu ja Võru murre. Iga murderühm jaguneb omakorda väiksemateks paikkondlikeks murrakuteks, mida on Eestis üle saja.

Räägime lähemalt sellest, millised loodusega seotud sõnad on kasutusel Eesti eri paigus ja milliseid nimetusi on andnud rahvas kevadlilledele. Kevad-sõnal endal on juba mitmeid variante: põhjaeestis kevad, kevade, kebade, lõunaeestis kevväi. Kui kirjakeeles ööbik laksutab, siis Karksis kiriküüt laksutep ja Võrumaal sisask ~ sisass laksutass. Kui põhjaeestlased läh(e)vad metsa, siis lõunaeestlased läävä mõtsa. Meil on päike, päikene, päiges, päävike, aga kõige ulatuslikuma levikuga on päikese nimetus päev (pääv, päiv).

Üks esimesi lilli, mis oma kuldkollase õie päikese poole sirutab, on paiseleht. Nimetus on tulnud sellest, et taime lehti pandi paisetele. Huvitavad rahvapärased nimetused on tal vaeselapseleht ja ämmakuleht, mis oma olemuselt on samatähenduslikud (ämmak ’võõrasema’). Nimetusi on seletatud selliselt, et lapsed panevad paiselehe lehti vastu nägu ning pealmine, sile pool tundub külm nagu võõrasema ja alumine, karvane pool aga soe nagu oma ema. Ootuspäraselt on üks paiselehe nimetusi veel kabjaleht, sest kujult meenutabki tema leht kapja.

Nurmenukk on tuntud ka ravimtaimena, teda on pruugitud nii peapöörituse, külmetuse, köha kui ka reuma vastu. 

Varakult ilmutab ennast ka sinilill, mistõttu on teda nimetatud keltsalilleks, külmaülaseks (või -ölaseks, -elaseks), lumekannikeseks. Nimetused maksaleht, maksalill tulenevad taime kasutamisest maksahaiguste ravimisel.

Sinilillega enam-vähem ühel ajal või natuke hiljem ärkab ülane, mille puhul peetakse silmas eelkõige võsaülast. Lillel on üle saja rahvapärase nimetuse, millest iseloomulikumad on külmalill, lumelill, lumekelluke, valge lill, vareselill (lehed meenutavad varese jalgu), ent ülase nimetust ennast vanarahvas ei tunne. Siinkohal tuleks botaanikutelt uurida, miks on pandud lillele selline nimi, kui rahvalikud nimetused seda sugugi ei toeta. Enamik tema nimetusi on seotud sõnadega külm ja lumi või viidatakse taime värvusele. Rahvapärased nimetused on sageli motiveeritud, need kasvavad välja looduslikust reaalsusest ehk elust enesest.

Tõenäoliselt tunneb maikuus valitsevat nurmenukku iga eestlane. See kaunis kevadlill on ka vanarahva seas üks enim nimetusi saanud taim. Tema torujad õietuped ja kollased õied on olnud peamisteks nimemoodustamise alusteks. Nii on nurmenuku nimetusi kuldvõti, piimapisar, taevasilm, kanavarvas, kukepüksid, kikkapüksi, käekaatsad (kaatsad ’püksid’), sõrmkinnas.

Nurmenukk on tuntud ka ravimtaimena, teda on pruugitud nii peapöörituse, külmetuse, köha kui ka reuma vastu. Kevadväsimust aitavad eemale peletada noored nurmenukulehed.

Nii et kui on soov rääkida kevadlilledest või neid kasutada, siis on selleks mitmeid võimalusi. Rahvatarkusest on mõndagi õppida, olgu selleks siis põnev keelekasutus või muu teadmine.

09.04.2021 12.04.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto