AK ⟩ Eluterve naine elumere lainetel

  • Emmanuel Roidise «Naispaavst Johanna» (1866) on vaimustav tõlkeromaan
Naispaavst Johanna. FOTO: Rights Managed/Mary Evans Picture Library

Emmanuel Roidise «Naispaavst Johanna» (1866) on tõeline hõrgutis ajaloo- ja stiiligurmaanidele. Ühelt poolt on tegu looga, mida pealkiri lubabki – autor on otsinud kokku talle kättesaadava info keskaja legendaarse naispaavsti kohta ning esitanud teose algul lugejale oma (kasinate) allikate loendi ja selgituse, miks ja mida ta sellest uskumatust loost usub. Teiselt poolt aga läheb õige lugu lahti alles pärast seda ajaloolisusele pretendeerivat sissejuhatust, kus Johanna elu asetatakse «keskaja, iseäranis üheksanda sajandi entsüklopeedilise jutustuse» (lk 14) värvikale taustale.

Sündinud mungast kasuisa hoole alla, kes oli läkitatud Karl Suurele appi õpetama jonnakalt paganlikke sakse ristiusu põhitõdede alal, saab Johannagi sellest vagast tarkusest osa ja ilmutab erakordsust maast madalast, teades juba enne piimahammaste tulekut meieisapalvet inglise, kreeka ja ladina keeles ning asudes enne nende vahetumist abistama isa misjonitöös. Teinud õrnas eas läbi mõningaid vintsutusi – mis aga, huvitav ja õpetlik tänapäeva lugejale, ei muuda teda nende traumade eluaegseks ohvriks, vaid varustavad teda hiljem marjaks ära kuluvate oskuste ja omadustega –, jääb ta 16-aastasena orvuks ning saab hariva nägemuse osaliseks, kus tema elu püüavad suunata otsekui maine ja taevane armastus, hiilgavas ilmalikus pidurüüs kaunitar ja nunnarüüs pühak.

Vastu ootusi aga ei meelita viimanegi teda mitte lihasuretamise ja taevase peigmehega, vaid kõneleb targasti kloostriseinte vahele peidetud mõnudest, muretutest armurõõmudest ja tingimusteta jumaldamisest, mida seal diskreetselt ja turvaliselt nauditakse, ilma et peaks kartma perekondliku armastusega paratamatult kaasnevaid piinu ja pisaraid. Andnud Johannale veel märgi tema tulevasest hiilgusest, pühaklik neitsi kaob ja jätab ulmast ärganud Johanna tulisi jalu lähima kloostri poole liduma; mis edasi, see on... kui mitte just ajalugu, siis igatahes legend.

Stiili värvikuselt ja pilkenoolte lustakuselt on Roidisele raske võrdset leida; eessõnas antud lubadusele truuna peletab ta igal leheküljel «haigutusi ootamatute kõrvalekallete, omapäraste võrdluste ning ebatavaliste sõnaühendite abil» (lk 16–17). Kardetavasti on osa sellest ilust pidanud tõlkes kaduma minema, sest nagu tõlkija Kalle Kasemaa oma tavapäraselt rikastavas järelsõnas selgitab, on romaani algupärand kirjutatud katharevusa’s, uuskreeka keele kirjanduslikus, ei iial kõneldud, kunstlikult arhaiseeritud ja 1976. aasta järel kasutusest praktiliselt kadunud versioonis, mis andvat stiilile täiesti erilise nüansi, mille edastamiseks aga eesti keeles vahendid puuduvad.

Kuid ka nii pulbitseb tõlge keelemõnust ja kubiseb lustlikest, pilklikest ja muidu jalustrabavatest torgetest ja kirjeldustest, kusjuures autori lemmikvõtteks on võrdlus. Olgu siin toodud kõigest lühike loend minu lemmikutest: Karl Suure veenmisjõu (loe: timukakirve) mõjul hüppas kogu saksi rahvas ristimisvaagnasse nagu pardid tiiki (lk 38); Johanna jääb üksi nagu obelisk väljakul (lk 61); tõestisündinud lugu kirjutav autor ei saa keerata pisaratest, punastamistest jne kokku lauseid, mis on ümmargusemad kui Aphrodite rinnad, vaid esitab paljast ja sugemata Tõde (lk 67); armsam tormab Johanna poole nagu kaputsiinlane singi poole paastuaja lõpul (lk 72); mungad pagevad Saksamaalt nagu luuvalus inglased Nizzast pärast selle prantslaste kätte minekut, kuna arst käskinud neil hingata Itaalia, mitte Prantsuse õhku (lk 90); armastajate kõht on tühi nagu Minerva tempel (lk 96); nunnad magavad vaikselt ja viisakalt nagu vaaraod oma püramiidides (lk 98); kreeklased olid nagu viinamarjadki harjunud sellega, et võõrad neid tallavad (lk 117). Jätkata võiks kaua, kuid viimane võrdlus juhatab teema juurde, mis Roidisel raamatus väga hinge peal – kõige kreekaliku kibeda kriitika ja halvakspanu juurde.

See Kreeka, kus Roidis oma raamatut kirjutas, oli antiigist lahutatud sajandeid kestnud Türgi ülemvõimuga, siis 1820. aastail maha peetud verises sõjas iseseisvunud, vabariigist kuningriigiks vormistatud ning koguni esimese kuninga, autoritaarseks osutunud Otto I kukutanud Kreeka. Kolm aastakümmet hilisemast, 1890. aastate Kreekast maalib võluva pildi E. F. Benson oma 1930. aastal ilmunud raamatus «As We Were», kirjeldades seda «hämmastava pisikese kuningriigina», kus levantiini verd saapapuhastajad kandsid õilsaid nimesid nagu Agamemnon ja Thukydides ning mis võttis armastusväärse enesestmõistetavusega vastu suurriikide poolt tema hiilgavale minevikule toodud ande, nagu Joonia saared, rikkalik krediit, antiigi aarete väljakaevamine ja muuseumide rajamine ning erakordselt soliidsete sidemetega kuninglik perekond.

Kardetavasti nägi väljast tulnu pilk seda veidrat veetlust heatahtlikumalt kui haritud kreeklase oma, kes soovinuks oma kodumaad näha sarnasemana tööstuslikult arenenud ja valgustatud Euroopa riikidega. Suurimat kibedust tunneb Roidis Kreeka õigeusu kiriku vastu, mille lohepikki teenistusi, munkade ninahäälset laulu ja inetuid pilte ta ei jõua küllalt pilgata. Oma jao saavad küll kätte teisedki rahvad ja usud: Johanna kallim Frumentius on arukas ja vaga Saksamaa poeg, nii nagu neid oli sünnitanud «see klassikaline õlle ja hapukapsa kodumaa, enne kui see Wertheri ohkimiste ning Straussi ja Hegeli jumalavallatuste läbi hukka sai» (lk 126); kirjaoskamatute preestritega Itaalia ületas keset keskaegset pimedustki teisi rahvaid harimatuse poolest, nii et põlglike barbarite seas sai nimetus «roomlane» suurimaks solvanguks, nii nagu kaardimängijaile on «kreeklane» petturi sünonüüm (lk 137–138); Rooma sattunud võõrad võisid pidada orgiastilisi stseene jumalateenistuse koostisosaks, nii nagu Ameerika rahvaesinduse koosolekuil viibijad võivad kalduda arvama, et jalahoobid on osa demokraatlikest vabadustest (lk 136); Johanna religioon hakkab sarnanema tema tänapäevaste kaasmaalaste süsteemidega, kes on suutnud kujundada kristluse ilma Kristuseta, nii nagu meisterkokad suudavad valmistada küüslaugukastme ilma küüslauguta või härra P. Soutsos luuletusi ilma luuleta (lk 122).

Härra Soutsos, kelle nimi lugejale kiiresti silma hakkab, väärib eraldi märkimist seetõttu, et ta Roidisele nõnda tihti hambu jääb. Väike guugeldamine selgitab, et pea-Soutsose näol oli tegu Romantilise Poeediga, kellel oli pealegi satiirikust vend ja poeedist õde. Panajotis Soutsose luules valitsevat lüüriline ja eleegiline toon, selle põhiteemad olevat religioon, armastus ja vabadus, ja see kõik olevat mõjutatud prantsuse romantismist – rohkemat Roidise pilkehimu seletuseks vaja ei olegi.

Roidise pilklik toon maheneb vaid siis, kui ta siira kaasaelamisega kirjeldab oma kangelase kimbatusi (märkimist väärib seegi, et teda romaanis nimetatakse kangelaseks, mitte kangelannaks). Johanna vastu tunneb ta võltsimatut sümpaatiat – kuid eriti hämmastav näib tema võime üldse luua niisugune kohkumatult oma teed käiv, eelarvamusvaba, nutikas ja ettevõtlik naisekuju ajal, mil isegi naissoost kirjanike teostes nägid naistegelased oma eneseteostust mehe toetamises (nt George Elioti Dorothea «Middlemarchis»), rääkimata meeste romaanidest, kus naise õnn on meeste tingimusteta jumaldamises või nendega manipuleerimises (vastavalt Amelia ja Becky Thackeray «Edevuse laadas») või ta lihtsalt hääbub ja kibestub meeste meelevalla ohvrina (Balzaci ah-nii-hingeline, ah-nii-ruineeritud markiis d’Aiglemont «Kolmekümneaastases naises»; ka Balzaci tugevam kangelanna Eugénie Grandet jääb ju küll peale, aga siiski ka ilma).

Seevastu Roidise Johanna pole ei tunnete ega meeste mängukann; ambitsioonide teostamisel ei otsi ta kordagi meestelt tuge, vaid vajab neid ainult oma täisvereliste himude ja imetlusvajaduse jumaldavaks rahuldamiseks. Johanna elab ja mõtleb nagu vaba inimene. Hästi selline asi muidugi lõppeda ei saa, ei 9., ei 11. ega enamikul teistelgi sajandeil; ja naispaavsti loo lõppu teame kõik. Sõltumatult igasugusest ajaloost ja lõppudest on «Naispaavst Johanna» aga tubli tükk vaimustavat lugemist – ja Johanna kirjanduslik kuju muudab maailma tublisti elamisväärsemaks paigaks.

Emmanuel Roidis

«Naispaavst Johanna»

Tõlkinud Kalle Kasemaa

Ilmamaa, 2020

208 lk

Emmanuel Roidis, «Naispaavst Johanna». FOTO: Raamat
09.04.2021 12.04.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto