K, 8.02.2023

Teadlased klaarisid koroonamuresid

Liina Ludvig
, ajakirjanik
Teadlased klaarisid koroonamuresid
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Tartu ülikooli funktsionaalse genoomika teadur Erik Abner kutsus juba enne avalikku algatust oma Facebooki kontol inimesi üles esitama talle koroonaga seotud küsimusi. Postitus kogus ligi 600 kommentaari, küsimuste tulv pole senini vaibunud.
Tartu ülikooli funktsionaalse genoomika teadur Erik Abner kutsus juba enne avalikku algatust oma Facebooki kontol inimesi üles esitama talle koroonaga seotud küsimusi. Postitus kogus ligi 600 kommentaari, küsimuste tulv pole senini vaibunud. Foto: Kristjan Teedema

Kriisiaeg on meis kõigis tekitanud lugematu hulga küsimusi, millele ei näigi lõppu tulevat. Hiljuti haaras rühm Tartu ülikooli teadlasi ohjad enda kätte ning asus sotsiaalmeedias rahva küsimustele vastama.

«Jälgisin, kuidas asjad toimivad. Kogu aeg jäi selline mulje, et kuskil üleval tehakse otsuseid, mille sisu ei jõua inimesteni,» selgitas Tartu ülikooli molekulaarimmunoloogia teadur Uku Haljasorg, kes oli üks sotsiaalmeedia ürituse «Küsi teadlastelt kõike koroona kohta» algatajaid.

Puuduliku infokulgemise põhjus on ühelt poolt peitunud selles, et teadlase ja tavainimese vahel pole vettpidavat suhtluskanalit.

«Teadlastelt eeldatakse, et me oskame rääkida inimkeeles. Ja suhelda inimese moodi. Mul on tunne, et poliitikutelt sedasama ei eeldata,» ütles Haljasorg. «Ühel hetkel sai mul omaette virisemisest villand.» Nii võttis ta ühendust ülikooli kommunikatsiooniosakonnaga ja et sealgi süpses samasugune idee, ühendati jõud ja tehti avalik ettevõtmine. Facebooki ja ERRi Novaatori vormi kaudu jõudis asjatundjate ette ligi 70 küsimust.

Kabinetist välja

Teadlased tegutsesid oma vabast ajast. Osalt täitis vastamine päeva tühjad augud, ent sageli käis kibe töö öötundideni. Kokku tulid asjatundjad sellegipoolest hea meelega. «Need, kellelt mina küsisin, ütlesid kohe «jah». Inimesed tahtsid aidata,» lausus Haljasorg.

Tegevuse muutis aeganõudvaks see, et iga vastuse saamiseks pidi teadusartiklites kaevama. «Ei pane päris puusalt. Iga küsimusega tuleb kodutööd teha,» nentis Tartu ülikooli funktsionaalse genoomika teadur Erik Abner. Kuna tavainimesel on keeruline eristada, milline allikas on usaldusväärne ja milline mitte, püüdsid teadlased lisada vastustele ka viite.

Abner iga päev viirustega ei tegele, aga tunneb valdkonda hästi. Ta usub, et kriisiajal lasub igal asjatundjal kohustus sõna võtta, peitu pugeda ei saa. «Sul on kogemus, kuidas infot õigesti sorteerida ja otsida. Eks ma utsitan töökaaslasi ka avalikkusega suhtlema ja päris mitu inimest on kaasa tulnud.»

Abner hakkas koroonasõlmi lahti harutama juba varem, kui kutsus oma Facebooki kontol inimesi üles endale küsimusi esitama. Üleskutse sai tõuke tuttava murelikust telefonikõnest ning teadur arvas, et sõbrale antud vastus võiks pakkuda huvi ka teistele. Postituse alla on kogunenud juba ligi 600 kommentaari ning neid tuleb juurde.

Mõnda seltskonda ei olegi võimalik ümber veenda. Küllap on neil siis mugavam jääda oma vandenõuteooriate kütkeisse.

Kai Kisand, TÜ rakulise immunoloogia professor

Ühtset murekohta esile ei tõusnud. Küsijad tundsid huvi viiruse olemuse ja teadusmetodoloogia, samuti vaktsiinide vastu. Tartu ülikooli rakulise immunoloogia professor Kai Kisand nimetas, et paljud olid skeptilised vaktsiinide kiire valmimise suhtes. Oli ka isiklikke teemasid. «Küsiti, et kui mul on nii või naa, kas siis vaktsineerida või mitte,» lausus Kisand.

Öeldakse, et lolle küsimusi pole olemas, aga ehk neid siiski kohtas? Asjaosalised nii ei ütleks. Abneri sõnul tuli ette loogikavigu, kus küsija oli ühendanud A ja B, mis ei ole omavahelt tegelikult seotud. Sel juhul tuli ära tabada, millest vale tõdemus alguse sai, ja selle põhjalt asja olemust edasi selgitada.

Vandenõuteoreetikud paneb Abner samasse patta loogikavigu tegevate inimestega. «Nad elavad oma inforuumis ja seal kasutatakse oma lähenemist,» märkis ta. Valeväitjad kippusid küll arutelus palju häält tegema, ent vandenõuteooriatel põhinevaid debatte püüti siiski summutada ja vastata eeskätt tõsistele küsimustele, mille puhul oli näha, et küsijal on vastuse vastu ka päriselt huvi.

Eestvedajate pilgu läbi saab enamik inimesi siiski aru, et pandeemia on olemas, oht on reaalne ja viiruse leviku tõkestamise meetmed õigustatud. «Mõnda seltskonda ei olegi võimalik ümber veenda. Küllap on neil siis mugavam jääda oma vandenõuteooriate kütkeisse,» ohkas Kisand.

Kõiki ei püüa

Sotsiaalmeedias küsimustele vastamine on paljude mured murdnud, ent kõik sealset teavet kätte ei saa. Suurem hulk küsijatest on vanuses 25–45. «Üle 60-aastased Facebooki pigem ei satu. Neil on kindlasti oma küsimused ning neile tuleb muu kanal välja mõelda,» ütles Abner.

Teine häda on selles, et senine tegutsemine on olnud eeskätt eestikeelne. See võib olla ka põhjus, miks Ida-Virumaal on vaktsineeritute hulk ülejäänud maakondadega võrreldes väiksem. «Osaliselt on asi selles, et venekeelne kommunikatsioon sel teemal on nõrk, et mitte öelda olematu,» arvas Haljasorg. Probleemi aitaks lahendada riigi toetus koroonateabe suuremal määral tõlkimiseks ja meediakanalites jagamiseks.

Küsimustetulv aga jätkub. Asjaosaliste edasine siht on ajalehed, televisioon ja raadio. Nende kanalite kaudu õnnestub ehk ka vanemate inimesteni jõuda.

Uku Haljasoru meelest võiks lõpuks halva kõrval rääkida sellest, mis on hästi. «Näiteks tänaval pole suurt mõtet maski kanda. Kui ma õue astun, võtan maski eest ära, sest värske õhk on lihtsalt nii hea,» ütles ta. «See annab juba energiat ja võimalust olla nii, et sa ei suru ennast nende piirangutega veel kuskile sügavamale.»

Küsimusi oli seinast seina

Sotsiaalmeedia kaudu küsiti teadlastelt näiteks seda, kuidas on võimalik, et Covid-19-vastane vaktsiin loodi nii kiiresti. Sellele küsimusele vastas Tartu ülikooli funktsionaalse genoomika teadur Erik Abner.

Uued vaktsiinid loodi kiiresti mitmel põhjusel, selgitas ta. Kõige tähtsamad neist olid raha – kui on rohkem raha, julgevad farmaatsiafirmad vaktsiinide arendamisega rohkem riskida – ja bürokraatia vähenemine, tänu millele anti kasutusload kiirendatud korras.

Suur roll on ka pandeemial endal. Eelmise SARSi puhangu järel 2003. aastal hakati Aasias samuti kiiresti uusi vaktsiine tootma, kuid nende katsetusega ei jõutud kaugele. Põhjus oli lihtne: polnud enam nakatunuid, kelle peal uut vaktsiini katsetada – viirus seljatati juba eos rangete karantiinidega.

Praeguses pandeemias on aga miljoneid nakatunuid ja ka avalik huvi, seega oli kümneid tuhandeid katsealuseid lihtne leida ja inimkatsete faasid läbiti kiiremini. Tehnoloogiliselt pole nendes vaktsiinides midagi metsikult uut, need kontseptsioonid on bioloogias juba pikemat aega teada olnud. Pigem pole suudetud neile varem nii kiiresti sedavõrd tõhusat rakendust leida.

Veel küsiti Irja Lutsari möödunud kevade väljaütlemise kohta, kus ta väitis, et viirus on nii väike, et tuleb maskist läbi. Kas viiruseosakesed on nüüd suuremaks muutunud või maskid tihedamaks tehtud?

Tartu ülikooli rakubioloogia teadur Signe Värk vastas, et viirus pole suuremaks kasvanud, küll aga on kasvanud meie teadmised nii sellest, kuidas ta levib, kui ka maskide kaitsevõimest. Viirus levib eelkõige süljepiiskades, mille kinnipidamisel on maskid abiks. Kõik teadlastele esitatud küsimused ja nende vastused on on kõigile lugemiseks Tartu ülikooli kodulehel. LIINA LUDVIG

Märksõnad
Tagasi üles