Tervishoiukõrgkooli tudengid ei mäleta enam normaalset tudengielu

Üliõpilane Kaili Põder töötab Valga haiglas abiõena. Ta teab, et pärast ööpäevast valvet EMOs läheb taastumiseks aega päev või kaks. FOTO: Erakogu

Juba üle aasta on Tartu tervishoiu kõrgkooli õppurid ja õppejõud vastanud koroonaaja abipalvetele ning töötanud peaaegu igas Eesti maakonnas, kokku enam kui 40 tervishoiu-, kiirabi- või sotsiaalhoolekandeasutuses.

Õe õppekava kolmanda aasta tudeng Kaili Põder (23) läks appikutse peale tööle Põlva haiglasse, kui seal sel talvel osa töötajatest koroonasse haigestus. Et Kaili Põder on Saaremaalt pärit, töötas ta aasta tagasi kaks kuud ka Kuressaare haigla Covidi-osakonnas. Põlvas kulusid temasuguse abiõe oskused hädasti ära, kuna teistel Põlva haiglas erandkorras tööle asunuil selline kogemus puudus.

Pidevad muutused

Bioanalüütiku õppekava esimese aasta tudeng Sandra Kurvits (27) tuli vastu aga oma õppejõule Anneli Raave-Sepale, kes on laboriarst ning koordineerib Synlabi tööd Lõuna-Eestis. Synlab vajas hädasti juurde kroonaproovide võtjaid.

«Ma annan iga kuu lõpus teada, mis päevadel ma järgmisel kuul tööl olla saan,» selgitas Sandra Kurvits. «Õppejõud tahab, et töösoovijaid oleks võimalikult palju, nii saab ta jälgida, et töö ei hakkaks kellegi õpinguid koormama.»

Töölkäimine tekitab võlgnevusi, mille puhul on hea mõelda, et kõiges on süüdi koroona.

2

Sandra Kurvits võtab koroonaproove Teguri tänava laboris, sinna tulevad raha eest proovi andma peamiselt need, kes tahavad välismaale minna. Ka need, kelle teadlased on välja valinud koroonaleviku seireuuringusse. Sandra Kurvits käib proove võtmas nädalavahetustel ja õhtuti.

Põlva haiglas töötanud Kaili Põder täpsustas aga, et ta esimene töökoht oli hoopis Valga haigla erakorralise meditsiini osakonnas (EMOs), põhjuseks ka raha, et õpingute ajal majanduslikult paremini toime tulla. Põlvas koroonasse haigestunud töötajate asendamine on tal nüüdseks läbi, Valga haiglas teeb ta kuus umbes neli 24-tunnist valvet. Seal kaalub ta aga koormuse suurendamist, kuna kevadine kohustuslik praktika intensiivravis lükkus edasi suvesse.

Töö- ja kooligraafikut ei ole lihtne ühildada. Tööd EMOs või Covidi-osakonnas ei saa alati praktikana arvestada, kuna õppekava nõuab ka pereõenduse ja emadushoolduse praktikat. Töölkäimine tekitab tihti koolis võlgnevusi, mille puhul on hea mõelda, et kõiges on süüdi koroona. Samas on kuklas pidevalt tunne, et ju peab rohkem pingutama. Teises osakonnas praktikal olles võib aga olla ülesandeid vähevõitu ja missioonitunne sunnib andma oma panust ikkagi seal, kus seda enim vajatakse – Covidi-osakonnas. Siis jälle kannatab kool. Kõik need dilemmad tekitavad frustratsiooni.

Üliõpilane Andrei Ivanov on end rakkesse pannud põetajana TÜ kliinikumi kahes osakonnas, ta ütleb, et keegi ju peab. FOTO: Erakogu

Õe õppekava esimese aasta üliõpilane Andrei Ivanov (30) töötab põetajana TÜ kliinikumi kahes osakonnas. Kirurgias alustas ta poolteist aastat tagasi, teise töökoha Covidi-osakonnas võttis vabatahtlikult vastu detsembris. «Olen jälgimispalatis, kus on rasked haiged, kes veel ei ole intensiivis, aga kelle seisund võib ootamatult halveneda,» rääkis ta. «Mu ülesanne on neid hooldada, pesta, aidata söömisel, vahetada voodipesu ja nendega suhelda. Seal on neli kohta, ükski voodi ei ole kunagi tühi.»

Keegi ju peab

Küsimusele, miks ta teise töökoha võttis, vastas Andrei Ivanov, et kui kliinikumis enam inimesi ei jätku, peab keegi selle töö ära tegema – ja tema oli nõus. Kahe töökoha peale tuleb Andrei Ivanovil ühes kuus kokku enam kui 20 valvet, osa on 12- ja osa 24-tunnised. Valvekorra puhkepausidel teeb ta koolitööd ning püüab osaleda mõnes veebiloengus. Võlgnevusi veel ei ole, aga lõpetamist vajavaid ülesandeid on terve hulk.

Missugune võiks olla normaalne tudengielu ilma koroonata, seda pole näinud Sandra Kurvits ega Andrei Ivanov, kuna kogu nende õpingute aeg on möödunud koroonaajal.

Õe õppekava kolmanda aasta tudeng Andrus Kuusk (22) töötab nädalavahetuseti abiõena Lõuna-Eesti haigla erakorralise meditsiini osakonnas. Ta õe-õpingute kolmest ja poolest aastast on poolteist möödunud koroona-pandeemia ajastul. Tema ütles, et kuigi koroona-ajal töötamine on andnud palju väärtuslikke kogemusi, on see kõigilt õppuritelt ka palju ära võtnud.

Andrus Kuusk abiõena Lõuna-Eesti haigla EMOs. FOTO: Erakogu Foto

«Ma tunnen puudust oma koolist ja kursusekaaslastest, sellest, et ma ei saa sõpradega puhkealal lobiseda, et ma ei saa õppejõude auditooriumides silmast-silma näha,» rääkis ta.  Samas olukorras on ka Valga haiglas abiõena töötav Kaili Põder, kel on samuti käsil kolmas kõrgkooli aasta. Normaalne elu on jäänud maha kuhugi kaugele minevikku ja igatsus selle vastu suur.

Ka õppejõududel on väga raske veebiloengut pidades ekraanil atraktiivne olla ja kogu aeg tähelepanu ülal hoida. Aga kõik need kohad, kus tudengil mõte uitama läheb, tuleb pärast lisatööga kompenseerida, olgu ajapuudus või stress kui tahes suured. Eksamid ei ole kuhugi kadunud.

Tartu tervishoiu kõrgkoolis on 1264 õppurit, neist 150 kutseõppes ning ülejäänud 1114 kõrghariduse õppekavadel. Kui paljud neist tööl käivad, ei tea täpselt keegi. Rektor Ulla Preeden viitab eelmise sügise küsitlusele, millele vastanutest 80 protsenti ütles, et neil on õppetöö kõrval töökoht või täidavad nad vabatahtliku ülesandeid. Üliõpilane ei ole aga kohustatud oma töölepingust kõrgkoolile teada andma, kui ta just ei soovi hiljem töökogemuse arvestamist õpingute osana.

«Kõrgkool hindab õppurite valmidust kriisiolukorras tegutseda ja appikutsetele reageerida kõrgelt,» ütles rektor. «See on tunnustust väärt!»

13.04.2021 15.04.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto