Me kõik saame telesaadeteks

Maire Aunaste (vasakul) ja külalised 1990. aastate keskel ETV saates «Reisile sinuga». FOTO: Ülo Josing

Kuidas küll aeg lendab – kuhu kõik need aastad jäid? Nii küsib allasurutud ohke, kasvava enesehaletsuse ja varjamatu kahetsusega küllap iga eluõhtusse jõudev inimene. Eks nad teleka ees möödusid, oleks lihtne ning kardetavasti õige vastus. Meist enamikul tuleb otsida oma elamata elu vanadest telekavadest.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Televisioonil ei ole viimase poole sajandi jooksul olnud keskne roll mitte üksnes meie elustiilis, vaid ühtlasi ka elus; heaoluühiskonna viljastavates tingimustes on realiseerunud stsenaarium, mis näis veel 70 ­aastat tagasi täiesti düstoopiline. Meenutagem, et ulmekirjanduse klassik ­Arthur C. ­Clarke esitas oma ­romaanis «Lapsepõlve lõpp» (1953) antiutoopilise tulevikunägemuse, kus ­maalased vaatavad tulnukate vandenõu tulemusel päevas keskeltläbi kolm tundi televiisorit. Clarke osutab: «Varsti inimesed ei elagi enam omaenda elusid. Sellest võib saada täispika tööpäeva, kui püüda ennast kursis hoida kõiksuguste TV perekonnaseriaalidega.»

Need prohvetlikud read, mis kirjutatud mitu aastat enne ­Eesti Televisiooni sündi, riimuvad suurepäraselt raamatu «101 eesti tele­saadet» sissejuhatava saate­sõnaga. Selle teises lauses tõdeb autor Ulvi Pihel, et «keskmine eestlane veedab iga päev tublisti üle kolme tunni helendava ekraani ees». Aastatetagusest anti­utoopiast on seega saanud tänane reaalsus. Kusjuures see «kolm kopikatega» on juba langustrendis olev näitaja, sest teleekraanile on vahepeal konkurendiks tulnud teisi – pisemaid, aga veel püsivamat tähelepanu nõudvaid  – ekraane.

Minu nooruses peeti vanainimesi selle futuristliku rahusti suhtes suhteliselt immuunseks, ent tagantjärele olen saanud aru, et kõnealuse eksijärelduse tingis asjaolu, et vähemalt Nõukogude Eestis polnud eakatel telekast lihtsalt midagi vaadata. Asi muutus alates 1990. aastate teisest poolest, kui kuulsin järjepanu mitut tuttavat kurtvat, et vanaemale küllaminekuks ei sobi enam ükski aeg, kuna kõrges eas esivanema päevi täidavad tihkelt «elulise tähtsusega» seriaalide lõputud osad. Ning nende kordused.

Ulvi Piheli raamat «101 ­eesti telesaadet», mis ilmunud kirjastuse Varrak vastavas sarjas, teeb tänuväärse katse sõeluda meie kohaliku teleajaloo mudast ­välja peotäie kulda. 65 aasta ­jooksul toodetud programmist on ta vali­nud 101 tähelepanuväärseimat saadet (ehk keskeltläbi 1,5 uut saadet ühe aasta kohta) – need, mille puhul ei tohiks meil tagantjärele olla piinavalt valus tühja istutud telekatundide pärast.

Piheli valik on sarja senisele stiilile omaselt subjektiivne, ent samas siiski suhteliselt ootuspärane. Kohal on kõik suuremad legendid, üsna proportsionaalselt on esindatud kõik kümnendid ning jõudumööda ka telekanalid, saateformaadid ja eluvaldkonnad. Juurde oskaks siia nimistusse saateid lisada ilmselt igaüks, ent selleks tuleks raamatusarja formaati arvestades (ehk arvust 101 lähtudes) midagi olemasolevast välja võtta. Püüdsin Piheli valikut lugedes sellest seisukohast kriitiliselt jälgida, kuid pihku ei jäänud suurt midagi. Teistest lahjemad tundusid vaid «Iga pink räägib loo» ja «Maamees otsib naist».

15.04.2021 17.04.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto