R, 9.12.2022

Me kõik saame telesaadeteks

Alvar Loog
, toimetaja
Me kõik saame telesaadeteks
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Maire Aunaste (vasakul) ja külalised 1990. aastate keskel ETV saates «Reisile sinuga».
Maire Aunaste (vasakul) ja külalised 1990. aastate keskel ETV saates «Reisile sinuga». Foto: Ülo Josing
  • Ilmunud on Ulvi Piheli raamat «101 ­eesti telesaadet»
  • Teos teeb katse sõeluda meie kohaliku teleajaloo mudast ­välja peotäie kulda

Kuidas küll aeg lendab – kuhu kõik need aastad jäid? Nii küsib allasurutud ohke, kasvava enesehaletsuse ja varjamatu kahetsusega küllap iga eluõhtusse jõudev inimene. Eks nad teleka ees möödusid, oleks lihtne ning kardetavasti õige vastus. Meist enamikul tuleb otsida oma elamata elu vanadest telekavadest.

Televisioonil ei ole viimase poole sajandi jooksul olnud keskne roll mitte üksnes meie elustiilis, vaid ühtlasi ka elus; heaoluühiskonna viljastavates tingimustes on realiseerunud stsenaarium, mis näis veel 70 ­aastat tagasi täiesti düstoopiline. Meenutagem, et ulmekirjanduse klassik ­Arthur C. ­Clarke esitas oma ­romaanis «Lapsepõlve lõpp» (1953) antiutoopilise tulevikunägemuse, kus ­maalased vaatavad tulnukate vandenõu tulemusel päevas keskeltläbi kolm tundi televiisorit. Clarke osutab: «Varsti inimesed ei elagi enam omaenda elusid. Sellest võib saada täispika tööpäeva, kui püüda ennast kursis hoida kõiksuguste TV perekonnaseriaalidega.»

Need prohvetlikud read, mis kirjutatud mitu aastat enne ­Eesti Televisiooni sündi, riimuvad suurepäraselt raamatu «101 eesti tele­saadet» sissejuhatava saate­sõnaga. Selle teises lauses tõdeb autor Ulvi Pihel, et «keskmine eestlane veedab iga päev tublisti üle kolme tunni helendava ekraani ees». Aastatetagusest anti­utoopiast on seega saanud tänane reaalsus. Kusjuures see «kolm kopikatega» on juba langustrendis olev näitaja, sest teleekraanile on vahepeal konkurendiks tulnud teisi – pisemaid, aga veel püsivamat tähelepanu nõudvaid  – ekraane.

Minu nooruses peeti vanainimesi selle futuristliku rahusti suhtes suhteliselt immuunseks, ent tagantjärele olen saanud aru, et kõnealuse eksijärelduse tingis asjaolu, et vähemalt Nõukogude Eestis polnud eakatel telekast lihtsalt midagi vaadata. Asi muutus alates 1990. aastate teisest poolest, kui kuulsin järjepanu mitut tuttavat kurtvat, et vanaemale küllaminekuks ei sobi enam ükski aeg, kuna kõrges eas esivanema päevi täidavad tihkelt «elulise tähtsusega» seriaalide lõputud osad. Ning nende kordused.

USA näitel on välja arvutatud, et vähemalt 65-aastaseks elavad inimesed vaatavad keskeltläbi paar-kolm aastat oma ärkvel oldud ajast üksnes telereklaame. See on maapealse põrgu ringidest rängim. Ning ühtlasi üks alandavaimaid kogemusi intellektile ja ilumeelele, mis mõjub iseäranis alandavana seetõttu, et selle vastuvõtt on vabatahtlik. Olen tundnud, et kõnealuse statistika ära händlimiseks pean otsima tuge teoloogiast ning elama usus ja lootuses, et need, kes selle «puhastustule» iga päev ekraani ees püstipäi vastu võtavad, peaksid saama (etteulatuvalt) kustutatud ükskõik kui suure karmavõla.

Samas võime vist tõdeda, et televiisorist näeb otsimatagi pidevalt selliseid saateid, mille kõrval paistavad pesupulbri-, seebi- ja šampoonireklaamid inimvaimu säravate ja mõttesügavate saavutustena. Kriitiliselt suur osa teleprogrammist ei käi vaataja aja ja tähelepanuga ringi mitte üksnes vastutustundetult, vaid täiesti küüniliselt.

Ulvi Pihel

«101 eesti telesaadet»

Varrak, 2021

232 lk

Ulvi Pihel, «101 eesti telesaadet».
Ulvi Pihel, «101 eesti telesaadet». Foto: Raamat

Ulvi Piheli raamat «101 ­eesti telesaadet», mis ilmunud kirjastuse Varrak vastavas sarjas, teeb tänuväärse katse sõeluda meie kohaliku teleajaloo mudast ­välja peotäie kulda. 65 aasta ­jooksul toodetud programmist on ta vali­nud 101 tähelepanuväärseimat saadet (ehk keskeltläbi 1,5 uut saadet ühe aasta kohta) – need, mille puhul ei tohiks meil tagantjärele olla piinavalt valus tühja istutud telekatundide pärast.

Piheli valik on sarja senisele stiilile omaselt subjektiivne, ent samas siiski suhteliselt ootuspärane. Kohal on kõik suuremad legendid, üsna proportsionaalselt on esindatud kõik kümnendid ning jõudumööda ka telekanalid, saateformaadid ja eluvaldkonnad. Juurde oskaks siia nimistusse saateid lisada ilmselt igaüks, ent selleks tuleks raamatusarja formaati arvestades (ehk arvust 101 lähtudes) midagi olemasolevast välja võtta. Püüdsin Piheli valikut lugedes sellest seisukohast kriitiliselt jälgida, kuid pihku ei jäänud suurt midagi. Teistest lahjemad tundusid vaid «Iga pink räägib loo» ja «Maamees otsib naist».

Sedasorti raamatute puhul avalduvad autorihoiak ja isikupära eelkõige vaieldava väärtusega kurioosumites, mida Piheli teoses peaaegu ei leidu. Ainsad erandid on seitse minutit kestnud 1991. aasta erisaade valuutavahetusest ning kaks kuueminutilist lülitust BBC toodetud saatesse «2000 täna» – seega kaks ühekordset aktsiooni valikus, mis on muidu keskendunud üksnes saatesarjadele. Tunnistagem, et sama hästi ning veel õigustatumalt võinuks selles nimekirjas olla Eurovisiooni lauluvõistluse ülekanne Tallinnast, laulu- ja tantsupidude ülekanded jne.

Kärna Ärni (Sulev Nõmmik) 1980. aastatel ETV saates «Reklaami­klubi».
Kärna Ärni (Sulev Nõmmik) 1980. aastatel ETV saates «Reklaami­klubi». Foto: Arnold Moskalik

Arvestades asjaolu, et valikus on (minu meelest igati õigustatult) loobutud teleteatrist, telefilmidest ning laste telelavastustest, mõjub natuke kummastava ja vaieldavana otsus lisada telesaadete hulka ka teleseriaalid, mida on Piheli valikus kokku kümme: «Mis on Koosta peres uudist?», «Salmonid», «Õnne 13», «Vanad ja kobedad», «Wremja», «Pehmed ja karvased», «Kodu keset linna», «Kättemaksukontor», «ENSV» ja «Pilvede all». Selles nimekirjas torkab silma eelkõige täiskasvanutele mõeldud krimi täielik puudumine ning asjaolu, et künnist pole ületanud mitu legendaarseks saanud noorteseriaali («Klass», «Ühikarotid», «Padjaklubi» jt). Seriaalitootmisel on Eestis tänaseks juba sedavõrd pikk ja kirev ajalugu, et see teema vääriks täiesti eraldi raamatut, milleks võiks tänuväärset formaati pakkuda ka seesama Varraku «Eesti 101».

Lastesaadetest on Piheli valikusse mahtunud «Buratino», «Tipp ja Täpp», «Hunt Kriimsilm», «Mõmmi ja Aabits», «Laupäeval koos isaga», «Kõige suurem sõber», «Otto-Triin» ja «Kilpkonn Kipsi lastekas». Lisaks veel lauluvõistlus «Entel-tentel». Natuke kurvaks tegi tähelepanek, et saadete kronoloogilises järjekorras on viimane neist 56. ehk sisuliselt poole raamatu peal. Kas see tähendab tõesti, et sel sajandil pole Eestis tehtud ühtegi märkimisväärselt head lastesaadet? Miks mitte «Buratino tegutseb jälle»? Ainuke samast ajast valikusse pääsenud noortesaade on «Rakett 69».

Uno Nisu (Dan Põldroos), Mart Laar (Meelis Adamson) ja Jaan Zorro (Jan Uuspõld) 2000. aastate alguses Kanal 2 teleseriaalis «Wremja».
Uno Nisu (Dan Põldroos), Mart Laar (Meelis Adamson) ja Jaan Zorro (Jan Uuspõld) 2000. aastate alguses Kanal 2 teleseriaalis «Wremja». Foto: Promo

Kuna otseülekanded on ­Piheli valikust (kahe eelnimetatud erandiga) väljas, mõjub sport oma kahe väljavalituga, milleks on «10 olümpiastarti» ja «Male­kool», raamatus häirivalt alaesindatuna. Omaaegne «Spordi­prisma» olnuks kindlasti sobilik kandidaat ning andnuks ühtlasi võimaluse tutvustada sporditoimetuse tollast tööd ja isikkoosseisu. (Sellest seltskonnast on Toomas Uba nende kaante vahel suurde pilti pääsenud seoses mälumänguga, Raul Rebane seoses öötelevisiooniga.)

Natuke üllatav on näha, et raamatus on sees «Kitsas king», «Edekabel» ja «Tujurikkuja», aga «Kreisiraadio» ei ole. Neist saade­test, mida võiks õigustatult pida­da kohalikeks telelegendideks, on veel puudu näiteks «Laulukarussell», «Öine lend eikuhugi», «Laulge kaasa», «Esto TV», «Laululahing», «Selgeltnägijate tuleproov», «Erisaade», «Tervisevõti» /­ «Teledoktor Viktor Vassiljev», «Kuuuurija» jt. Mis ei näita mõistagi mitte autori tähelepanematust, vaid formaadi seatud mahupiiranguid ning meie teleajaloo suhtelist rikkust.

Ulvi Piheli tekst on muhe, informatiivne ja hea stiiliga ning pakub ladusat lugemist. Iga saate puhul on püütud üldjoontes lahti kirjutada, miks see loodi, mida see enesest kujutas, miks toimis ja kestis ning miks lõppes (kui lõppes). Mind huvitas paljude puhul eelkõige just viimane küsimus ning olin natuke pettunud, kui sellele mõnel korral tekstist vastust ei saanud (nt «Otto-Triinu», «Salmonite», «Võsareporteri» ja «Subboteja» puhul).

Raamatu üldhoiak on televisiooni kui nähtuse suhtes läbivalt heasoovlik ning seda positiivsete näidete läbi pühitsev, ent lugedes jäi mulle pika otsimise ja ootamise tulemusel silma ka üks teletegijate aadressil tehtud kriitiline torge, milles Pihel kirjutab «Terevisiooni» ühe teatud arenguetapi kohta, et «ekraanile saadeti telekoolituseta, oskuste ja kogemusteta noored, ­kelle teekond jäi väga lühikeseks» (lk 113). Eks ta ole: neist erinevatest äpardumistest oleks tegelikult sama huvitav – või kohati isegi veel huvitavam – lugeda kui õnnestumistest; seda enam, et suure tõenäosusega oleme nad kas maha maganud või vahepeal unustada jõudnud.

Kõigist raamatu 101 peatükist tundus mulle ainsana väga liiba-laaba see, mis räägib «Eurolaulust» (lk 94–95). Selles esitatakse fakte, konteksti ja tsitaate väga valikuliselt ja ebaproportsionaalselt ega eristata selgelt Eesti eelvooru ja rahvusvahelist finaali. Samuti jäi otsimatagi silma, et tekstidele lisatud infokastid pole eriti usaldusväärsed: aastaarvudes esinevaid vasturääkivusi ja faktivigu jäi silma lehekülgedel 48–49, 84–85, 86, 104–105, 140, 144, 146, 148 ja 150–151.

Lisaks entsüklopeedilisele ja pühitsevale funktsioonile on sel teosel ka tugev emotsionaalne väärtus, kuna omaaegsete telesaadete meenutamine sünnitab paratamatult magusat nostalgiat, toob silme ette päevad, mil rohi oli hoopis rohelisem, muusika parem ning inimesed üksnes ilusad ja head.

Ivar Vigla 1987. aastal ETV ­saates «Noortestuudio ­pärastlõuna».
Ivar Vigla 1987. aastal ETV ­saates «Noortestuudio ­pärastlõuna». Foto: Peeter Sirge

Minu mälus lükkas näiteks suure mälestustelaviini liikuma «Öö-TV» (1989–1992) artiklis leiduv pealtnäha väheoluline lause, kus Pihel kirjutab: «Läbi terve öö näidati igas tunnis 8–10 minuti kaupa James Bondi, hiljem Hävitaja Conani filme» (lk 86). Vaatasin neid saateid toona kindlasti kõiki ja Bondi ma millegipärast üldse ei mäleta, aga samas olen kindel, et näidati USA 1987. aasta koomilis-romantilist ulmefilmi «Inner­space» («Sisekosmos»), mille naispeaosas mänginud Meg Ryanile otsustasin 15-aastasele omase kergemeelsuse ja vastutulelikkusega anda vähemalt võimaluse, kui ta peaks avaldama soovi minuga romantiliselt ja/või seksuaalselt läbi käia.

Lugejana ning omaaegse andunud telekavaatajana on mul hea meel, et eraldi peatüki on raamatus pälvinud «Noortestuudio pärastlõuna» (1986–1988) – saade, mis võib paljudele tunduda selles valikus üks kahtlasemaid, ent on minu ning ilmselt kümnete tuhandete minu põlvkonnakaaslaste jaoks läbi aegade üks olulisemaid, kui mitte kõige olulisem. Samuti rõõmustasin, et vähemalt äramärkimise sai saade, mille pealkiri on oma sordiini alla lükatud morbiidsuses minu meelest kõigi aegade parim: «Surma ei otsinud keegi».

Märksõnad
Tagasi üles