Puusalt ⟩ Wimberg: sõimu võim ehk Kuhu päike ei paista

Noor sulesepp Wimberg peidab tekstidesse vimkasid ja mängib keelega. FOTO: Erakogu

Mulle meeldib elada teadmises, et olen viisakas ja vastutulelik inimene. Noh nii üldjoontes, igapäevaselt. Ma usun, et ikka olen ka. Aga mõnikord haruharva õnnestub paha inimenegi olla. Kohe räägin!

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

See puudutab just suhtlust mitmesuguste teenusepakkujatega. Kes ei teaks neid ärikirju meilikastis. Need lõpevad tavaliselt sõnaga «Päikest!» või «Lugupidamisega», ja viimast kasutan minagi, sest see tõesti annab kirjale lugupidava tooni. Mind ennast, seda viisakat, vastutulelikku ja hästi kannatlikku inimest ju ridade taga füüsiliselt näha ei ole.

Aga kui kerib kuskil erasektori kõrvalisemas nurgas üles mingi kalailmeline ebaõiglus minu suhtes, lahenduseta jääda ähvardav jama, siis läheb see päike ükskord pilve taha. Siis enam fraasipäike ei soojenda, vaid hingepõhjast voogab krõbedamaid sõnu. Ja uskumatu, see vahel aitabki!

16.04.2021 19.04.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto