Kohalikud taastavad riburada Luke mõisapargi hooneid

Mõisa­ansambli üks esinduslikumaid hooneid on rekonstrueeritud ­Kärnerimaja, kus suviti ­töötab ­kohvik. FOTO: Elin-Saskia Silm

Luke mõisat ei pea vähemalt Lõuna-Eestis kellelegi tutvustama – jääb ju lummav astanguline mõisasüda oma kolmesaja-aastaste pärnadega ning tiikide kaskaadiga Tartust vaid veerandtunnise autosõidu kaugusele. Kõik see meelitab mõisa igal aastal tuhandeid külastajaid.

Kuid praegu on Luke mõisapargis veel vaikne. Kevad on noor ja hooaja ametliku avapeoni on aega. Sestap ongi Luke mõisakompleksi perenaisel Gea Järvelal rahulikum aeg, kuid loodetavasti mitte kauaks.

Loodetavasti seepärast, et tavaliselt käiks praegu juba kibekiire ettevalmistus algavaks suvehoojaks, mis plaani kohaselt tuleks üsna tihe, kuid paraku on viirus kogu elu pausile pannud. Erandiks pole ka Luke mõis, mille pererahvas ootab pikisilmi maailma avanemist.

Elavad lootuses

Luke mõisa avaüritus on planeeritud 23. maiks ja kuigi praegu ei tea veel keegi, milline saab siis elu olema, on mõisarahvas kindel – avaüritust ära ei jäeta. Iseasi, mis formaadis see toimub. Teisalt on hooaja avaüritus mõisale oluline, sest selle kaudu turundatakse kõiki suvesündmusi.

Luke mõisasüdame hing on Gea Järvela. FOTO: Elin-Saskia Silm

„Elame lootuses, et lubatakse pidada vähemalt 500 inimesega üritusi, siis saame veel hakkama, aga kui piirang langeb 100–200 inimese peale, pole mõtet enam näiteks kontserte teha, sest taolise külastajate arvuga ei jaksa tehnikat ja artiste kinni maksta,” mõtiskles Gea Järvela.

Enesestmõistetavalt on segane aeg andnud löögi ka erapidudele – kui varem oli Luke mõis peaaegu terve suvi broneeritud, siis 2020. aastal oli broneeringuid tavapärasest vaid neljandik.

Kuigi eelolev suvi on mõisa­rahva jaoks paras küsimärk, on SA Luke mõis rajatud tugevale vundamendile, sest kohalik kogukond seisab müürina mõisa tegemiste taga. Sihtasutuses on palgal vaid üks inimene, kellele lisandub suvehooajal kohviku palgaline personal. Lõviosa töödest teevad ära vabatahtlikud, kes käivad heast tahtest sihtasutusel abiks.

Kogukonna töö

„Meie tegemised on suures osas õhinapõhised ja meil käivad abiks eri erialade inimesi, kelle teadmisi kasutame. Sihtasutuse eesmärk on küll teenida tulu, kuid kogu tulu läheb uute projektide omaosaluseks,” selgitas Järvela. Nii ongi mõisasüdame taastamine suures osas kogukondlik projekt.

Parim näide kogukonna panusest on mullu valmis saanud Käsitöökoda, mis taastati kunagise mõisa viinaköögi tööliste maja varemetele. Käsitöökoja idee sai alguse kümmekond aastat tagasi, kui Kärnerimajas hakati korraldama töötube. Paraku jäi Kärnerimaja kitsaks, sihtasutuse ettevõtlik rahvas hakkas kirjutama projekte ja 2014. aastal algas Käsitöömaja renoveerimine.

Sealjuures tegi palju tööd ära kohalik rahvas ning saadi korralik töökogemus. „Tegime suure osa töödest ise – krohvisime ja ladusime maakividest vundamendi ning saime seetõttu ehitamisest väga hea kogemuse,” muigas naine, kes lõi hiljem töötunnid kokku – ­maja taastamisel panustas 26 vabatahtlikku ühtekokku 1408 töötunniga.

Käsitöökoda avati mullu septembris, kuid aktiivselt tegutseda ei jõutud ja nii ootabki nukumaja välimusega koda maailma avanemist.

Kuigi esmapilgul on Lukel vaikne, on mõisarahval käsil juba uus projekt – valitsejamajale hinge sisse puhumine. Kui kõik läheb kavakohaselt, tuleb valitsejamajja kontserdisaal, mis võimaldab üritusi teha aasta ringi ja tuua Lukele veel rohkem inimesi.

„Kunagi tegime inimeste loenduse ja selgus, et parki külastas ligi 20 000 külastajat, kellest ligi 10 000 jätab siia teenuseid tarbides raha. See raha jääb kõik kogukonda – Nõo kohaliku poodi ja neile kohalikele, kes saavad tasu kohvikust või projektidest,” tõi Gea näite mõisa olulisusest kogukonnale.

Artikkel on koostatud PRIA toetatud Leaderi koostööprojekti „Elu kahe maailma piiril” raames.

Mõisa peahoone on hävinud

Mullu uksed avanud Käsitöökoda taastati kunagise mõisa viinaköögi tööliste maja varemetele, suures osas kohalike vabatahtlike abiga. FOTO: Elin-Saskia Silm

Luke mõisa ajalugu ulatub 13. sajandisse, mil see kuulus Löwenwoldede suguvõsale.

1841. aastal läks mõis naispärijate kaudu üle von Knorringute suguvõsale. 1857. aastast sai mõisa omanikuks Artur von Knorring, kelle ajal algasid Luke mõisapargi suurejoonelised ehitustööd. 1909. aastal olid omanikud Mary ja Woldemar von Knorring ja 1920. aastal mõis riigistati.

Mõisa ühekordses peahoones asus 1922. aastast kool, kuid hoone hävis 1944. aasta põlengus. Pärast sõda asus kool valitsejamajas, kuid 1970ndatel kool suleti.

Praegu on mõisaansambli kõige esinduslikumad hooned rekonstrueeritud Kärnerimaja ja Käsitöökoda.

Allikas: lukemois.ee

21.04.2021 23.04.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto