Taevast leiab põnevaid värvilisi nähtusi

Vikerkaar on üks ilusamaid optilisi nähtusi, mida seostatakse peamiselt suvega. FOTO: KASPER MÄE/VIRUMAA TEATAJA

Palju kõneainet pakkunud miraažid on asendumas teiste optiliste nähtuste tähelepanekutega: 22° halo, valgussambad jne. Ka küsimusi on nende nähtuste kohta palju esitatud. Seetõttu kõnelen selles ilmaloos taevastest ja värvilistest nähtustest.

Optikanähtused tulenevad valguse vastastikmõjust takistustega (keskkonnaga). Tuntuimad optikanähtused on varjud, vikerkaared ja halod, samamoodi päikesetõus ja -loojang, sest Maa kui tahke keha on takistuseks valguse levikule ja definitsiooni järgi on see samuti optikanähtus.

Muu hulgas on praegune aeg halode nägemiseks sobivaim. Meeldetuletuseks, et paljud optilistest nähtustest tekivad veepiiskadel. Atmosfääri kõrgemates kihtides ja talvel ka maapinna lähedal on õhus väga sageli jääkristalle, mis murravad ja peegeldavad valgust kui väikesed klaasprismad. Neil tekkivaid optilisi nähtusi nimetatakse halodeks.

Vikerkaarenähtused on teine pilvedega seotud oluline optiliste nähtuste rühm. Pärast hoovihmu päikese vastassuunda ilmuv värviline kaar on üldtuntud. Küllap on see üks ilusamaid optilisi nähtusi, mida seostatakse peamiselt suvega. Vähem teatakse seda, et peale hariliku vikerkaare on veel kaks vormi: udukaar ja pilvekaar. Niisama vähe tuntud on öösel kuuvalguses ilmuv vikerkaar. Tuleb ette ka eksiarvamusi, näiteks peetakse mõnikord värvilisi halosid vikerkaarteks. Harilik vikerkaar ilmub taeva foonile suurema või väiksema värvilise kaarena. Selle teke eeldab aga mitme asjaolu kokkulangemist.

Udukaare ja pilvekaare tekkeks on vaja väga väikesi, alla 0,1millimeetrise diameetriga veepiisku ehk udu või pilvi. Piiskade väiksuse tõttu on tähtis valguse lainelisus. Kiired hajuvad ja difrageeruvad (difraktsioon on lainete paindumine tõkete taha) kõigis suundades, kuid kõige enam kontsentriliste rõngastena.

Udukaar on võrdlemisi tavaline nähtus. Selleks peab olema läbipaistva taevaga udu, et päikese otsekiirgus paistaks vaatlejani (vikerkaarte tekkeks on vaja otsekiirgust, see tähendab, et tekivad täisvarjud). Sel juhul võib näha laia valget kaart, sageli lisakaartega. Kõige sagedamini õnnestub udukaari pildistada hommikuses rabas, kus hõre ja madal (selge taevaga) udu on tavaline. Udukaar ilmub üldjuhul enne udu hajumist, sest siis pääseb päikese otsekiirgus hõrenenud udust läbi.

Udukaarest hoopis harvem saame näha pilvekaart. Seda tekitavad samuti väikesed piisad. Ühtlasi on tegu laia valkja kaarega, millel tihti on näha lisakaari.

Pilvekaared on äärmiselt haruldased. Mulle teadaolevalt on Eestis õnnestunud seda pildistada kunstnik Hermes Sarapuul, kes on kirjutanud nõnda: „Pilve­vikerkaar, samasugune valge nagu uduvikerkaargi. 27. jaanuar 2011, Tallinn. On huvitav, miks nähtus on nii haruldane, kuigi piisapilvi on peaaegu alati taevas.” Halode kui põneva ja aktuaalse nähtuskogumina jätkan edaspidi.

Päikeselise ja sooja ilma aeg on nüüdseks läbi. Ees ootab jahe ja sajune periood. Mulla veevarude osas on see muidugi hea. Osa allikaid näitab koguni äikest ja lund. Elame, näeme! Loodame, et jahe ja sajune periood toob imelise suve.

21.04.2021 23.04.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto