/nginx/o/2021/04/21/13740481t1h42f4.jpg)
Vaevalt leidub Maarjamaal spordisõpra, kelle ihukarvad ei tõuseks sõna «doping» kuuldes püsti. Keelatud ained pakuvad huvi ka Eesti juurtega sõudjale Tobias Schröderile, kuid seda mitte nende tarvitamise, vaid uurimise mõttes.
Nimelt tudeerib 22-aastane noormees Oxfordi ülikoolis keemiat ning keelatud ainetest, täpsemalt EPOst, kõneleb tema bakalaureuse lõputöö. «See, mida inimene ja ennekõike sportlane tegelikult oma kehasse paneb, on mulle alati huvi pakkunud. Kuna ülikoolis tuli mul teha ka teadusajaloo projekt, siis otsustasingi selle kombineerida oma lõputööga,» selgitab ta intrigeeriva teemani jõudmist.
Siinkohal tasub siiski mainida, et kuigi spordimaailmas käib EPO ehk erütropoetiinidega kaasas halb (dopingu)maine, võivad need igapäevaelus ka head teha. Seda hormooniga ravitavatele aneemiahaigetele. «Mina uuringi seda, kuidas selle hormoonini jõuti, kuidas seda analüüsitakse ning võrdlen selle kasutamist meditsiinis ja spordis,» lisab Schröder, kelle mõlemad vanavanemad pagesid Teise maailmasõja ajal Eestist
Vahepeal oli põnev teadustöö aga noormehe jaoks ligemale kuu aega pausil, sest ta valmistus koos koolivendadega spordimaailma üheks ajaloolisemaks ja suuremate traditsioonidega võistluseks. Nimelt pandi aprillikuu esimesel pühapäeval juba 166. korda ajaloos joonele Oxfordi ja Cambridge’i ülikooli kaheksapaadid.
Esimest korda juba 1829. aastal toimunud sõudeduell oli koroonaviiruse tõttu tänavu kõike muud kui tavapärane. Alustagem kas või sellest, et Londoni ülirangete koroonameetmete ja Hammersmithi silla sulgemise tõttu ei toimunud see mitte laial Thamesi jõel, vaid pealinnast hoopis 120 kilomeetrit eemal kulgeval Suur-Ouse’il. Nimetäiendist «suur» ei tasu ennast siiski petta lasta, sest tegelikkuses on Cambridge’i kodusäng umbes Emajõe mõõtu voolukogu.
See jättis võidusõudmisele oma pitseri, kuid Schröderi sõnul ei maksa sellele liiga palju tähelepanu pöörata. «Isiklikult ma ei usu, et see liiga palju midagi mõjutas. Trass oli seetõttu küll veidi lühem – nii 1,8 kilomeetri või siis nelja minuti jagu –, kuid see tähendas lihtsalt, et meil tuli valmistuda intensiivsemaks sõiduks,» sõnab ta, ent lisab, et tavapärasest kahe kilomeetri pikkusest distantsist oli asi endiselt kaugel. «See polnud ikkagi n-ö lühike sõit.»
Õpib Oxfordi ülikoolis keemiat
Osalenud kahel korral maailma vanimal sõudelahingul Boat Race’il
Juunioride EM-pronks (2017)
Esindanud Suurbritanniat ka U23 EMil, kus lõpetati viiendana
Küll jättis tänavu olude sunnil viie kilomeetri pikkusele võistlusele oma jälje koroonaviirus. Ja seda mitmel viisil. Kuna Suurbritannia on sügisest saati lukus olnud, tähendas see, et sõudjad ei saanud pikalt koos trenni teha ja harjutada.
«Septembris saime rahulikult veel treenida, kuid juba siis viitasid kõik uudised ja pealkirjad sellele, et kaua see nii ei kesta. Pärast seda pandigi kõik kinni ja meil tuli hakata ergomeetriga üksinda kodus treenima. Vee peale lasti meid ühiselt kuu aega enne võistlust,» meenutab Schröder, kes sai Briti koondislase ja potentsiaalse olümpialasena paadikaaslastest mõni nädal varem veetunnetust taastama hakata.
Sõudeduelli eel peeti Oxfordi kihlveokontorites kergeks favoriidiks, kuid paljud eksperdid leidsid, et künkliku ettevalmistusaja tõttu võivad tavapärased jõujooned olla nihkes. «Tänavu ei pruugi triumfeerida mitte talendikaim paatkond, vaid see, kus sulandutakse omavahel kiiremini,» olid näiteks võistluse korralduskomitee juhi George Gilberti sõnad. Tagantjärele tunnistab Schröder, et nii ilmselt oligi.
«Meie treeningud olid kulgenud väga hästi ja läksime võistlusele vastu enesekindlalt. Õigel päeval meil aga asjad ei õnnestunud – me lihtsalt ei leidnud seda rütmi. Meie parim sõit jäi ilmselt eelnevasse päeva,» lausub ta.
Fakt, et tegemist oli viimase 18 aasta tasavägiseima sõiduga, Schröderit ei lohuta. «Teine koht on ikkagi teine koht,» kostab ta paadipikkuse allajäämise kohta.
Muidugi tahtsime võita, kuid seda siiski ausal teel, mitte vahendeid valimata.
Tobias Schröder
Nagu varem mainitud, on Suur-Ouse’i puhul tegemist Cambridge’i kodujõega. Tavaolukorras häirinuks see Schröderit ja kogu Oxfordi leeri ilmselt väga, kuid praegusel koroonaajal oldi lihtsalt õnnelikud, et sõit üleüldse toimub.
Põhjused, miks võistlus esimest korda pärast 1845. aastat Londonist minema pidi kolima, me juba nimetasime. Kuid miks langes valik just Ely maakonnas asuvale jõele? Vastuseks on selle eraldatus.
Tänavuse Oxfordi ja Cambridge'i võistluse tipphetked:
Nimelt on enam kui 200-aastase ajalooga sõudeduell Suurbritannias meeletult populaarne ning tavapäraselt elab sellele kallastel kaasa tuhandeid inimesi. Koroona tõttu tuli säärane kogunemine aga välistada ning võistluseks valitud Suur-Ouse’i lõiku oligi võimalik vastavalt piirata. Korrakaitsjate abiga blokeeriti kõik sinna viivad (küla)teed ning lisaks hõigati välja karm hoiatus: läbi metsa jõekallastele ronivaid sõudehuvilisi trahvitakse 200 naelsterlingi ehk ca 230 euroga.
Publiku ja melu puudumine tähendas muidugi, et üritusega kaasnev feeling ei olnud päris selline nagu tavaliselt, kuid Schröder kinnitab, et närv oli võistluspäeva hommikul sellegipoolest sees. «Seega oli kõik hästi,» lausub ta muheledes.
Mingil määral mõjutas Thamesi asemel Suur-Ouse’il võistlemine ka sõidu kulgu. Kitsa(ma)l jõel oli eelis parema stardi teinud paadil, sest sõidu käigus möödumine oli tavapärasest keerulisem. Kodujõel võistelnud Cambridge’i mehed olid sellest mõistagi teadlikud ning ladusidki oma võidule vundamendi esimese 500 meetriga.
Sõidu esimeses pooles tuli mõlemal paadil korraks ka sõidusuunda korrigeerida, kui kohtunik märkas keset jõge suuremat vetikakogu. Mõlemad paadid nõnda ka talitasid. Sõitu kommenteerinud kahekordne olümpiavõitja ja kuuekordne maailmameister James Cracknell leidis pärast võistlust, et tegelikult võinuks Oxfordi tüürija paadi sel hetkel nimme vetikatesse suunata, et uut lähet nõuda.
Schröderi sõnul polnuks see aga spordimehelik. «Muidugi tahtsime võita, kuid seda siiski ausal teel, mitte vahendeid valimata. Pealegi, isegi kui me sinna sõitnuks, ei tähendanuks see automaatselt restarti. Lisaks oleks uus lähe antud samast olukorrast ehk Cambridge’i paadipikkuses eduseisus,» sõnab ta.
Nõnda jäigi Schröder oma nelja-aastase bakalaureuseõppe jooksul Boat Race’is tühjade pihkudega, kuid kui kõik läheb hästi, avaneb väliseestlasel veel kaks võimalust. Nimelt esitas ta juba jaanuaris avalduse õpingute jätkamiseks magistriastmes ning kui lõputöö ja eksamid lähevad hästi, jääb ta ülikooli.
«Tahan Oxfordis jätkata, kuna mul on võimalik ühendada sportlas- ja haridustee. Siinsed [sõude]tingimused on väga head ning mul on võimalik rahulikult kaks aastat treenida ja areneda, et sihtida 2024. aasta Pariisi olümpiamänge,» ei varjanud ta oma unistust olümpiast ja sealsest medalist.
Nimelt on Suurbritannia koondisega olümpiale pääsemisel mingit sorti autasu võrdlemisi kindel. Näiteks nende üksikaeruline neljapaat jäi spordipeol viimati kuldmedalita 1996. aastal Atlantas, mil tõusti «kõigest» poodiumi kolmandale astmele. Kaheksapaat on sel sajandil jäänud pjedestaalilt eemale vaid korra, see juhtus 2004. aastal Ateenas.
Erütropoetiini ehk EPO tarvitamine on kõige levinum veredopingu viis. Selle abil tõuseb hemoglobiinitase. Mida enam punaliblesid, seda rohkem suudab veri transportida lihastesse hapnikku ja nii suureneb vastupidavus.
1985. aastal meditsiinis kasutusele võetud EPO kõrgajad spordis saabusid 1990. aastate alguses. Paarikümne Belgia ja Hollandi jalgratturi surma põhjuseks peeti just keelatud ainega liialdamist.
«EPOt süstitakse veeni, oluline on manustada õige kogus, kindlasti tuleb kunstlikku hormooni lahjendada,» on Postimehele selgitanud arst Mihkel Mardna (pildil).
Üledoseerimisel veri pakseneb, tugeval pingutusel võivad tekkida trombid, mis halvimal juhul viivad äkksurmani.