AK ⟩ György Dragománi unenäoline võlu ja piin

  • Eesti keeles ilmus ungarlase György Dragománi romaan «Tuleriit»
  • Maagia ja reaalsus põimuvad siin enesestmõistetavalt
György Dragomán, «Tuleriit». FOTO: Raamat

Ungari kirjanduse varasalv on suur ja lai ja üht-teist on sealt vähehaaval eesti keelde tõlgitud, kuni praeguseks on rahvusbibliograafia andmetel tõlkeraamatuid märkamatult kogunenud 166, alates eelmise sajandi 20ndatest ja 30ndatest kuni tänapäevani. Seda loetelu vaadates tekkis lausa tunne, et tahaks kõik need raamatud kokku otsida ja endale ühe korraliku ungari kümbluse korraldada, sellest kirjandusest, mida siiani ainult pisteliselt loetud, ülevaatlikuma pildi kujundada. Liiatigi kuna ungarlastel on kombeks hästi kirjutada, ja eriti viimasel ajal on neid meile ka väga hästi tõlgitud.

Üks viimaseid lisandusi sellesse loetellu on 2020. aastal Leelo Jõulu tõlkes ilmunud György Dragománi «Tuleriit». See ei ole Dragománi esimene eesti keelde jõudnud raamat, 2012. aastal ilmus ka Reet Klettenbergi tõlgitud «Valge kuningas». Mõlemad raamatud on kirjutatud teismelise pilgu läbi ja mõlemas kirjeldatakse noore inimese kasvamist totalitaarses riigis või selle lagunemise järellainetustes. Kui «Valge kuninga» sündmused leidsid aga aset veel kommunistliku diktatuuri all, siis «Tuleriit» vaatleb totalitarismi kokkuvarisemisele vahetult järgnenud aega, ja sellevõrra on uuem raamat ka pisut lootusrikkam.

György Dragoman FOTO: Http://gyorgydragoman.com/

Lapse pilgu läbi nähtuna omandab täiskasvanute reaalsus teadagi uudse ja kummastava ilme, mistõttu seda võtet on ka palju ekspluateeritud; «Tuleriidas» mõjub see aga siiski värske ja huvitavana. Suur osa on selles teose sündmuspaigal – maal, mis ei ole ükski konkreetne idabloki riik, ehkki mitmed detailid osutavad Rumeeniale, kus autor üles kasvas. Selles nimetus riigis satub autoõnnetuses korraga mõlemad vanemad kaotanud Emma internaatkooli ning sealt Vanaema juurde, kelle olemasolust tal varem aimugi ei olnud.

Vanaema juures kodunemise, uude kooli mineku jmt keskse loo ümber põimub aga mitmeid teisi lugusid, kus totalitarismi verine pärand seguneb maagilis-nõiduslikuga. Osa lugudest puudutab minevikku – Vanaema siin-seal pillatud märkustest kasvavad välja lood Teise maailmasõja aegsetest tragöödiatest, eeskätt sõbranna Bertust ja tema perest ning nende kohutavast lõpust, aga ka oma hilisemast kohtumisest Vanaisaga hullumajas, kuhu ta on viidud metsast, kus ta – ilmselt Bertu loost saadud trauma mõjul – oli elanud mulla ja lehtede sees nagu loom, unustanuna, kes ta on ja kust tuleb.

Teised lood on värsked, näiteks on Emma pinginaaber koolis tema vastu alguses vaenulik, sest varem oli samal kohal istunud tema kaksikõde, kes hukkus ülestõusu ajal, kui sõdurid rahva sekka tuld andsid. Ja Emma ema oli katkestanud kõik sidemed Vanaemaga, sest uskus, et just viimane oli üles andnud tema mehe, Emma maalikunstnikust isa, nii et too vangi sattus ja pidi hiljem töötama väetisevabrikus, selle asemel et oma unistusi ellu viia.

Ent selle raske ja valusa taaga kohal põimuvad Emma igapäevaelu sündmused. Dragománi kiretu, detaile registreeriv ja nendest tihedaid ja tundlikke pilte ehitav proosa on suurepärane tööriist andmaks pilti maailmast, kus maagia ja reaalsus põimuvad nii enesestmõistetavalt, et tegelikult ei olegi mõeldav neid eristada. Vanaema majas tegutseb endiselt paar kuud tagasi surnud Vanaisa, kui hinge kinni hoida, võib teda silmanurgast nähagi; kui Vanaisa juuksekasvuharjutusi tehes vaiba peal kõnnib, näeb Emma vaibanarmaid liikumas.

Aias elavad sipelgad, kelle pesa Vanaema hävitab, aga Emmal õnnestub päästa sipelgakuninganna koos mõningate tema ümber sebivate töölistega, ja kui tüdrukul hiljem on vaja üks kiri tükkidest kokku panna, tulevad talle selle juures täiesti Tuhkatriinu-vääriliselt appi sipelgad ning tassivad vaiksel sahinal kõik paberiräbalad õigesse kohta. Vanaema kombel jahu sisse joonistades tajub Emma peidetud jõujooni, mis kätt õige pildini juhivad. Puukuurist, kuhu Emmal on keelatud siseneda, kostab nuttu, ja asja uurides leiab tüdruk sealt nuku, kelle kehast kaks kudumisvarrast läbi pistetud.

Samal ajal on Emma tüdruk nagu iga teinegi – ta tahab olla ilus, tõmmata tähelepanu, igatseb uut trikood, tutvub meelepärase poisiga. Ta käib orienteerumistrennis, maalib, leiab vähehaaval sõpru, hüppab armukadedusest vette kõige kõrgemalt hüppelaualt ning peaaegu upub, lesib koos sõbraga mõnusalt hüljatud rongi vagunikatusel ja ajab kahe kamba vahel puhkeda ähvardava kakluse laiali, läkitades kemplejate pihta ragulkaga mureleid, mille jäetud punased plekid riietel poiste viha ehmatusega maha jahutavad.

Pealkirja õigustades raamat nii algab kui lõpeb tuleriidaga. Alguses meenutab tüdrukute laul internaatkoolist lahkuvale Emmale päeva, mil saabus uudis diktaatori surmast ja koori juhatav õpetaja hüsteeriliselt kisendades kiskus seinalt maha, rebis ja purustas tolle portree ja loosungid, kusjuures tüdrukud hoogsalt kaasa lõid, kuni kogu see puruks pekstud kraam lõpuks kooliõuel ära põletati.

Raamatu lõpus üritab verise ja ikka veel umbusku külvava mineviku tonte jahtiv linnake korraldada omakohtu korras suuremat sorti tuleriida igasuguste «äraandjate, pealekaebajate, koputajate, timukate, sabarakkude» hukkamiseks – tunded ja pildid, mis ei ole kardetavasti võõrad ühegi kunagise raudse kardina taguse riigi elanikele, isegi kui neile voli andmine mitte midagi paremaks ei tee.

Aga kõrvetavat piina jätkub ka kahe riida vahele – «sina ei ole süüdi, et sa ellu jäid!», peab Vanaisa karjuma, kui Vanaemale lõpuks kõik meenub ja ta hakkab äkki kriiskama kõigi oma surnute nimesid. Ellujäänute süütunne on üks suur teema, millega peavad toime tulema mitmed teisedki tegelased; teist kõlama jäänud teemat võiks nimetada asjade reetlikkuseks – miski ei ole päris puhas ja ainult ise, kõige silmanähtava ja süütuna paistva taga võib varjuda midagi tumedat. Koolis Emma mantli külge pandud märtsitäht ei ole lihtsalt rõõmustav tähelepanuavaldus, vaid kollane täht Bertu mantli küljes; jää jäähallis, millel Emma oma poisiga uisutab, hoidis alles hiljuti külmas linnaväljakul surmasaanute laipu.

Kõik need lood ja sündmused põimuvad, kujundid ja sümbolid kuhjuvad, paljugi jääb lahtiseks, kõike pole vajagi paika panna. Autori fantaasia on kui küllusesarv, ta ei pea koonerdama, iga kujundit rangelt millegi konkreetse teenistusse pressides, vaid ehitab oma maailma heldel käel, lisades värve ja detaile, kuni lugeja on lummatud. Mida tähendab pasknäärisulg Vanaisa kaabupaela vahel ja seejärel surnud pasknäär lillepeenras, keda sipelgad üritavad osadeks lahutada ja kelle Emma maha matab? Miks kraabitakse likööritegemise käigus Kreeka pähklitele suletud silmad, miks Vanaema pähkleid seejärel äratab?

Mõistatuslikuks jäävatele, kahtlemata sageli ehedast rahvakombestikust ja ebausust pärit toimingutele (autoril on tugev antropoloogiline soon) lisandub üldisem skepsis tõe suhtes. Kui koolis kaks poissi kaklema lähevad, sest üks on teist pealekaebaja pojaks nimetanud ning nõuab neid lahutama tulnud õpetajalt oma «õigust teada ja õigust tõde maksma panna», siis «õpetaja huuled kõverduvad. Ta ütleb, hoidku taevas selle eest, et niisugused lollpead hakkavad siin tõde maksma panema... Muidugi on tal õigus teada, aga ainult siis, kui on olemas see, mida teada saab» (lk 207). Kõnekas on Vanaema kokkuvõte pärast Bertu loo lõpuni jutustamist: «Võib-olla oli nii, võib-olla ei olnud ka. Võib-olla juhtus see kõik hoopis teisiti, palju lihtsamalt» (lk 389).

Dragomán näib aga ütlevat, et teisiti ja palju lihtsamalt ei suuda inimene igakord maailma õudustega toime tulla. Mõte otsib talumatu eest peidupaika, fantaasia loob pilte sellest, kuidas asjad võinuksid juhtuda teisiti ja siis veel kord teisiti, senikaua kui «päris» ja «väljamõeldis» on lahutamatult ühte põimunud ning kindlana jääb püsima ainult inimese võltsimatu valu. Ja on vaja visata söetükk üle õla, joonistada Kreeka pähkli peale silm, teha golem, järgneda rebasele ja saada endale jalge ümber keerlev rebaseseelik. Võib-olla juhtuski see kõik palju lihtsamalt – aga õnneks jutustas Dragomán seda meile just nii, nagu jutustas. Hingekriipiv, valus, aga vaimustav lugemine.

 

György Dragomán

«Tuleriit»

Tõlkinud Leelo Jõulu

Fraakon & Kuu, 2020

432 lk

György Dragomán, «Tuleriit». FOTO: Raamat
29.04.2021 03.05.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto