• Pressifotograafid on kohustatud dokumenteerima elu nii heas kui halvas.
  • Suvaline välguga klõps või tabav illustratsioon ühe suure spordiala kadumisest?
  • Meie esmane eesmärk on tõetruu ja igakülgne teemakäsitlus.

Tänasel ajakirjandusvabaduse päeval avaldame esiküljel meie fotograafi Tairo Lutteri poolt Seefeldis suusatamise MMil tehtud pildi, mis pälvis 2020. aastal Eesti parima pressifoto tiitli. Aga esiküljel avaldatud pilt ei ole terviklik. Juhtimaks tähelepanu pressifotograafi rollile oluliste sündmuste kajastamisel eemaldasime sellelt auto tagaistmel dopinguga vahele jäänud suusasportlased.

Pilt kujutab olukorda, kui spordisangari oreool võib hetkega haihtuda – kuidas kangelastest saavad end kapuutsiga varjavad ja avalike selgituste eest põgenevad antikangelased.

Kõnekad pressifotod sünnivad sündmuste tulipunktis. Nende lugejateni toomiseks peavad fotograafid tegema sageli suuri pingutusi. Trotsides kehva ilma, hilist kellaaega, ohtlikke olukordi, teinekord ka ametnike käske ning keelde, seisavad fotograafid olulistele sündmustele ligipääsetavuse eest.

Pressifotograafid on kohustatud dokumenteerima ühiskonnas toimuvat nii heas kui ka halvas ning tooma need hetked vaatajateni. Olgugi pildil kujutatud situatsioon teinekord pettumust valmistav, aitab see sündmust kokkvõttes oluliselt paremini mõista kui sama sõnumit kirjaridadega edasi anda püüdes.

Disainer ja fotograaf Tõnu Runnel. FOTO: Kiur Kaasik

Pildil on moodsa spordi räpane pool

Elasin koolipõlves suurtele suusavõistlustele tublilt kaasa nagu kogu Eesti. Kui omasid polnud, siis sobisid pöidla hoidmiseks ka soomlased ja noppimisi mõned muud sangarid. Murdmaa nägi välja nagu üliinimlik pingutus ja sellele järgnev suusakuningate kroonimine ühe või teise hümni saatel.

Mingil ajal toimus muutus – võimalik, et see oli Mühleggi vahutav, kriminaalne 50 km dopingufiniš 2002. aasta olümpiamängudel. Kaasa elama sattusin sealt edasi harva, nimesid teadsin vähem ja kangelaslikkuse kõrvale hakkas sisse hiilima krimiuudiste tunnet. Ilmselt oli asi ennekõike minus – kool läbi, uued huvid, spordiküljed ei tõmmanud ja nii jäi kokkupuuteks selle alaga vaid suurimate võitude ja skandaalide märkamine esikülgedel.

See Tairo Lutteri foto siin, mis jäi tookord kohe silma, kirjeldab minu tundmust hästi. Suusakostüümides Eesti tulevikulootuste, kuldmedalite ja suuskade asemel on fotol moodsa spordi räpase logistikapoole sissekukkumine – auto tagaistmel peidavad end kapuutsides hämarad kujud, justkui kelmid krimifilmis pärast arreteerimist.

Selle taustal kannab pilt, millest on endised sangarid välja lõigatud, võimsat kontrasti. Suvaline kole välguga klõps ühest pesemata autost. Nüüd aga on vastupidi: dramaatiline ja traagiline, tabav illustratsioon ühe suure spordiala kadumisest musta kroonika joonealuseks märkuseks. Loodame, et ta tõuseb tagasi, puhta ja sportlikuna.