Jaanus Kriiski kolumn: Mitteolümpiaalad – viimane ausa mängu kants spordis

Jaanus Kriisk. FOTO: Sille Annuk

«Ilma suure rahata on ala puhtam.» Niisuguse lause ütles murdamaasuusatamisest suusaorienteerumisse üle läinud Mattias Jaama. See lause hakkas elama oma elu ja tõi mõtte rääkida natuke nn mitteolümpiaaladest. Nende olemusest, ausast mängust ja ausast konkurentsist, rahastamise tasemest ja loomulikult medalitest.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Medalitest ka alustan. Keskendun absoluutsele konkurentsile ehk täiskasvanute klassile. Aastatel 1990-2020 on meie mitteolümpialade sportlased võitnud EOK andmetel maailma ja Euroopa meistrivõistlustelt kokku 898 individuaalset ja 235 võistkondlikku medalit. Olümpiaaladel, kuhu lisanduvad ka olümpiamedalid, on vastu panna individuaalselt 112 medalit ja võistkondlikult 33 tükki lisaks. Mitteolümpiaaladel on seega võidetud umbes kaheksa korda rohkem medaleid. Teatud mõttes on see loomulik, sest ka alasid on peaaegu kaks korda rohkem. Lisaks on paljudel aladel konkurents hõredam ja igal aastal mitme medali võitmise võimalus.

Avalikkuse jaoks elavad nood alad enamasti oma elu väga omaette kogukonnas, spordimeedia enamikku neist tulemustest ei puuduta. Välja arvatud Eesti auto- ja motosport, mida eirata ei saa, kuidas sa eirad Leokeid, Tänakut või Asmerit. Ei kuidagi.

27.11.2021 29.11.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto