Kevadkülv ehk Kuidas ma kuulsale poistepõllule sildi sain

Kui poleks olnud seda ettetõmmatud vagu, oleks ajakirjanikust katsejänes vist korralikku praaki tootnud. FOTO: Kadri Suurmägi

„Nüüd lähed ka külvama ja paneme su nime sildiga Olustvere poiste põllule,” ütleb mulle keset odrakülvi jälgimist kooli õppetalu juht Riho Kala. Ootamatu ettepaneku tõttu muutuvad põlved nõrgaks – üks suurest elevusest, teine hirmust midagi tuksi keerata.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Nimelt hetk varem olen küsinud tehnika kohta. John Deere’i traktor ja Horschi külvik, millega õppurid külvavad, maksavad 300 000 euro ringis. „Kui külviku ostsime, oli neid Eestis sel hetkel kolm,” nimetab Riho Kala.

„Poisid, enne külvanud olete?” hõikab ta samas ootavatele esimese kursuse noormeestele, nood raputavad pead. Kuigi selles osas oleme samas seisus, siis õiguse külvama minna olen muidugi ebaausalt välja teeninud: nemad on traktorirooli keeranud juba omajagu, pagasiks hulk koolitarkust.

Juhusest sai traditsioon

Esiti vaid aastaks tehtud poiste nimedega põld on nüüd olnud rohkem kui kümme aastat Viljandi-Imavere maantee ääres oluline maamärk. „Võin saada võõra inimesega kokku ja ta ütleb: „Aa, Olustverest. Teil on seal see poiste põld!”,” sõnab Riho Kala.

Mullune koroonakevad oli erandlik – siis ei pääsenud õpilased põllule ja nii külvas õppetalu juht koos paari abilisega ise. Esmakursuslaste nimed pandi kena kombe hoidmiseks püsti ikka.

Sel kevadel läks paremini. Igale poisile on välja arvutatud neli külviotsa. „Natuke vara tõstsin üles, aga hästi läks,” sõnab Kristjan Hansen, kui traktorikabiinist väljub

05.05.2021 07.05.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto