INTERVJUU ⟩ Sven Grünberg: muusika ei olegi nii tähtis, inimene on kõige tähtsam

Sven Grünberg räägib, et tema jaoks polnud süntesaator mitte eesmärk, vaid vahend. Süntesaator ise ei tee muusikat, inimene teeb. FOTO: Mark Raidpere

Selle plaadi sünnilugu on mitmeski mõttes seotud ühe väga erilise pilliga – 1974. aastal Moskvas Briti tipptehnoloogia näitusel esitletud supersüntesaatori EMS Synthi 100ga. See imepill oli suur nagu toekas köögikummut, varustatud hulga tulede ja viledega, kuid just sellest sai alguse uus muusikaline ajaarvamine mitte ainult Nõukogude Liidus, vaid kogu maailmas. Pillist enesest sai aga elektronmuusika viljelejate püha graal, mis andis heliloomingule täiesti uue tonaalsuse ja võimalused.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Pean tõdema, et teiega intervjuud teha on ühest küljest tohutult huvitav ja teisalt ülimalt keeruline – te laiendate iga teemat niisuguse kire ja voolavusega, et sellest võiks omakorda uue loo kirjutada. Mõtlesin, et läheneme asjale seekord teisiti ja käime ainult mööda «Hinguse» muusikalisi jalajälgi.

(Naerab.) Lootusetu, sest ka see pilt saab olema väga seiklusrikas ja kirju! Kunagi, seda tsüklit alustades mõtlesin, et «Hinguseid» võiks kirjutada läbi kogu elu. Mitte sundmõtte või sundusena, vaid aeg-ajalt – siis, kui see teema mind jälle enam puudutab. «Hinguse» mõiste on eesti keeles väga avar ja võimaldab mõelda nii mikro- kui makro-, aga ka filosoofilistes mõõtkavades, ning just need kvaliteedid on mind ikka inspireerinud.

05.05.2021 07.05.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto