AK ⟩ Mihkel Mutt: püha nuhk ja anonüümsuse võimatus

Mihkel Mutt. FOTO: Sander Ilvest

Internetiajastul tekib igatsus vanamoodsa nuhi järele, kirjutab kolumnist Mihkel Mutt.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Looduses kaob liike, inimmaailmas elukutseid. Enamiku maakonnalinnade bussijaamades ei istu enam luugi taga piletimüüjaid, varahommikuses bensiinijaamas ei teeninda meid enam unisevõitu sõbralikud tädid. Kõik me oleme tasapisi enda kanda võtnud pangatellerite ja kassapidajate, konduktorite, poesellide jt tööd. (Arvatavasti on siin mängus «nähtamatu käsi». Kuna inimesed peavad endale pidevalt uute vidinate tehnolahendusi selgeks tegema, siis ei jää neil aega mõelda surmale, vabadusele, jumalale ega teistele «neetud küsimustele».)

Kadumas on ka auväärne ja pikkade traditsioonidega nuhi elukutse. Nuhiteema oli omal ajal ammendamatu. Neid nähti kõikjal, nad kuulusid populaarsesse mütoloogiasse ja nende kulul sai ka palju nalja. Ent kui ammu pole ma kuulnud kellegi kohta sosistatavat, et «ta on vist koputaja!» (muide, esimesel eesti ajal oli nuhi kohta kena sõna «sala»). See on jäänud sama harvaks kui käo kukkumine raal. Muidugi, see, et neist ei kirjutata kapo aastaraamatus, ei tähenda veel, et neid poleks. Ametlikult ei räägitud koputajatest ka vanasti. Siiski on tõenäone, et nii nagu droonid osaliselt juba asendavad palgamõrtsukaid, nii on tehnikavidinad asendanud lihast ja verest nuhki.

07.05.2021 10.05.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto