P, 22.05.2022

Kuidas ma kunstioksjonil käisin

Minireportaaž
Juhan Raud
, toimetaja
Kuidas ma kunstioksjonil käisin
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Oksjonihaamer. Pilt on illustratiivne.
Oksjonihaamer. Pilt on illustratiivne. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Esimene tund aega oli väga huvitav. Järgmised neli ja pool tundi mitte nii väga.

Samas, eks viis ja pool tundi ükskõik mida tüütaks lõpuks ära. Läksin vaatama Hausi kevadoksjoni osalt seetõttu, et mul oli ka endal huvitav, kuidas selliseid asju koroona ajal tehakse. Mu enda kogemus kunstioksjonitega seni piirdus krimifilmidega, kus peened isikud istuvad galerii saalis ning tõstavad hääletult millegi hinda, samal ajal kui oksjonäär neid teose promoga üle valab, samas kui filmi peategelased üritavad lae kaudu kuhugi sisse ronida, et midagi olulist ära varastada.

Kõigepealt hankisin omale paroolid ja sain teada, kuhu logida. Veider mõelda, et sisuliselt oli tegemist Youtube’i ülekannetega, aga kuna need toimusid Hausi enda veebilehel (sisse logides tuli video ümber teatav raamistik või interface lisa-infoga) tundus mulle, et olen kui kärbes seinal, piiludes mingit salajast rituaali. Enne päris algust mängiti eepilise muusikaga treilerit, siis ütles galerist Piia Ausman sissejuhatavad sõnad, tutvustas muu hulgas kahte galerii töötajat, Argot ja Jürit, kes mõlemal õhtul teoseid ühest kohast teise tassisid, ning seejärel võttis oksjoni üle Marko Reikop.

Märksõnad
Salvesta lood hiljem lugemiseks!
Minu lood
Eesti uudised
Majandus
Tehnika
Maailm
Arvamus
Fookus
Kultuur
Sport
Tartu Postimees
Tagasi üles