Rasv, mesi ja poliitika – Joseph Beuysi sajand

Kunstnik Joseph Beuys aastal 1979. FOTO: Sven Simon

Aastal 1974 veedab saksa kunstnik Joseph Beuys (1921–1986) perioodi 21.–25. maini koos Väikese Johniga – koiotiga – Rene Blocki galeriis New Yorgis. Performance kannab nime «Ma armastan Ameerikat ja Ameerika armastab mind vastu». Tegemist on lepitusriitusega, sest Beuysi tõlgenduses oli koiotile osaks saanud tagakiusamine näide inimese enda alaväärsuskompleksi projektsioonist vihaobjekti või vähemuse vastu.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Ameerika, kus vähemusi on palju, moodustasid põliselanikud, kelle jaoks koiott oli kahetise tähendusega – püha loom enne ja trikster pärast valgete invasiooni –, erijuhtumi tagakiusamise «rikkalikus» ajaloos. Beuysi enda sõnul oli tema jaoks väga oluline koiotiga kohtumise viis, ta tahtis täielikult kontsentreeruda loomale, isoleerida end ümbritsevast nii palju kui võimalik ning vältida kohtumist kellegi teisega.

Kennedy lennujaamas võeti kinni kaetud silmadega kunstnik lennukist maha, mässiti vilti, pandi kanderaamile ning viidi kiirabiga galeriisse. Galerii, kus koiott juba Beuysi ootas, oli jaotatud trellidega kaheks. Beuys sisustas puuri vildiribadega ning iga päev toodi galeriisse kaks värsket hunnikut Wall Street Journali, mille peale koiott siis oma loomulikke hädasid tegi.

Kõik päevad veetis Beuys galeriis koiotiga mängides ja suheldes: ta rääkis temaga, julgustas teda vilditükke puruks rebima, tekitas helisid triangliga, mis ta kaela ümber oli, ja mängis koiotile ette lindistatud helisid. Ikooniliseks on saanud fotod vilti mähitud Beuysist, kes seisab karjasepoosis, jalutuskepp käes, Väike John talle ootusärevalt otsa vaatamas.

Kindlasti oli selle kestvus-performance’i näol tegemist Joseph Beuysi ekstsentrilise katsega otsida lepitust valge mehe ja Ameerika, vähemuse ja enamuse, loomade ja inimeste vahel, ning Beuys ka eriti ei eitanud, et ta võttis teadlikult šamaanirolli, kuhu oli sisse peidetud Karjase ja lõpuks ka Kristuse ja Lunastaja kuju. See on kindlasti Beuysi kõige tuntum performance, mille tundmine on absoluutselt kohustuslik kõigile maailma kunstitudengitele.

Duchampi vaikimine ja Beuysi loba

Kui mõelda nende 20. sajandi kunstnike peale, keda iga inimene une pealt nimetada oskab, siis Joseph Beuysi nimi Picasso, Dalí​ või Warholi kui hoopis tõenäolisemate kandidaatide kõrval vaevalt esile kerkib. Vähemalt Eestis mitte. Ometigi on Beuysi, kel täna 100. sünniaastapäev, sageli peetud Marcel Duchampi kõrval 20. sajandi kõige olulisemaks kunstnikuks, kellele Warhol oli öelnud peale põgusat vestlust, kui nad 1974. aastal, mil Beuys USAs loenguturneel käis, esimest korda kohtusid, et too võiks tulla Ameerikasse ja hakata USA presidendiks, sest ta on nii tark.

See oli öeldud loomulikult ilma igasuguse irooniata, sest irooniat Warhol lihtsalt ei mõistnud. Ometigi võib öelda, et mingil hetkel oli Beuys Euroopas samaväärne kaasaegse kunsti household name nagu Warhol Ameerikas. Esmapilgul võib see näida kummaline, sest erinevalt Picassost, Dalí​st või Warholist pole tema kunstis mingeid lihtsaid, silma võrkkesta kergelt võrgutavaid retsepte, millega suuri publikumasse köita. Beuysi kunst, vastupidi, tõukus dadast ja eelkõige Duchampist alguse saanud ikonoklastilisest antikunsti liinist.

11.05.2021 13.05.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto