L, 28.01.2023

KUMU REIVINÄITUSE ARVUSTUS ⟩ Näitus öödest, mis põletasid taevasse augu

Hanno Soans
, kunstikriitik ja kuraator
Näitus öödest, mis põletasid taevasse augu
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Näitus «Terve öö üleval. Reivikultuur lähivaatlusel» Kumus. Pildil Jeremy Delleri «Näituse ettepanekud».  FOTOD: madis veltman
Näitus «Terve öö üleval. Reivikultuur lähivaatlusel» Kumus. Pildil Jeremy Delleri «Näituse ettepanekud». FOTOD: madis veltman Foto: Madis Veltman
  • Massilisest fenomenist on välja kasvanud vähe üldistusvõimelist kunsti
  • Kuidas seletada rütmi surnud jänesele
  • Näitusel on paremaid ja halvemaid hetki

Selle kuu algul viimaks publikule avanenud Kumu tervitab vaatajaid subkultuurse kommi­kotiga – näitusega «Terve öö üleval. Reivikultuur lähivaatlusel». Enne näitusele jõudmist katsusin mõttes tabada seda spetsiifilist tunnet, mis klubist välja, hommikupäikesele vastu astudes valgub üle veel tantsust suriseva keha.

Tundidepikkusest transist väljudes tajud askeldava maailma hammasrattaid keerlemas sulle vastassuunas – sihipärane elutegevus näib kui pahupidi pööratud kinnas. Adud teravalt tegelikkuse traagelniite. Viimaks uhub sinust üle see viljakas väsimus, millest kirjutab Hasso Krull oma raamatus «Tänapäeva askees». Maailm on seal ja sina oled siin. Oled korraga tühi ja valmis, sisu ja koor – oled zen. See on läbiproovitud võimalus oravarattalt maha astuda, ajutine pagemisjoon, mille on välja joonistanud reivikultuur.

«Terve öö üleval. Reivikultuur lähivaatlusel» 17. oktoobrini Kumus

Kuraator Kati Ilves

Kaaskuraator Vanina Saracino

Kunstnikud Jeremy Deller, Rineke Dij­kstra, Bogomir Doringer, Kiwa, Sandra Kosorotova, Mark Leckey, Anna-Lena Krause, Sven Marquardt, Tarvo Hanno Varres, Tobias Zielony, The Otolith Group, Anne de Vries, Gillian Wearing

Mõistagi ei saa kunstinäitus pakkuda otsest vastet kaasahaaravale hedonistlikule kogemusele, mida pakuvad reivi kollektiivsed kehapraktikad. Muuseum ei saa naljalt teha seda, mida võib teha öös lõputult pulseeriv biit, mida võib teha osalemine korraga sadade, tuhandete või isegi kümnete tuhandete sünkroonis unustusse püüdlevate kehade rituaalses rütmis, ühises energias – igaüks enesesse sulgunud ja samas kõik ühtses teadvusväljas. Ja ammugi mitte seda, mida on teinud seda skeenet tugevasti mõjutanud peo­droogi E ehk ecstasy toimeaine MDMA komplekse sulatav, kollektiivset tundlikkust turgutav ja empaatiatunnet edendav toime.

Aga näitus võib töötada kui kogemuste arhiiv, kui ajalugu kaardistav mehhanism, kui kollektiivsete sentimentide kondensaat. Võib toimida kui antropoloogiline kokteil ja kui tunnetuse tõlkeaparaat. Oma parimatel hetkedel kõnealune näitus seda ka teeb.

Vastumärk Thatcherile

Reivi fenomen põhineb Chicago ja New Yorgi geiklubides tekkinud acid house’i ja Detroidi techno ootamatult viljastavatel mõjudel Ühendkuningriigi muusika- ja peokultuurile. 1988. ja 1989. aastal, perioodil, mida ajaloos tuntakse kui «Teist armastuse suve», kogus see Suur­britannias plahvatusliku kiirusega kokku kriitilise noorte massi, mis leidis põlvkondliku väljundi hiiglaslike illegaalsete tantsumuusikapidude unikaalses atmosfääris, toimunud need siis tööstuse hääbudes tühjaks jäänud tehasehoonetes või sõltumatute helisüsteemide poolt ajutiselt okupeeritud linnalähedastel põldudel.

Näitus «Terve öö üleval. Reivikultuur lähivaatlusel» Kumus. Pildil Anne de Vriesi makett.
Näitus «Terve öö üleval. Reivikultuur lähivaatlusel» Kumus. Pildil Anne de Vriesi makett. Foto: Madis Veltman

See oli omamoodi kollektiivne vastumürk Margaret That­cheri genereeritud neolibralistlikule kreedole – «pole ühiskonda, on vaid indiviidid». Briti ühiskonnas vallandus peagi laialdane moraalne paanika ning iseorganiseerunud reivereid tabas massiivne politseijõudude sekkumine. Veidi hiljem, vastuseks rütmilist muusikat defineerinud ja kriminaliseerinud seadusepügalaile niinimetatud criminal justice act’is, toimus reivikultuuri järsk politiseerumine. See mõjutas isegi muusikat – demonstratsioonidel sündis niinimetatud military two-step.

Ent aitab ajaloost – näituse kontekstis pakub sellest (vähemalt mis puutub Briti kultuurikonteksti) suurepärase ülevaate kunstnik Jeremy Delleri dokumentaal «Kõik koos klubis The Place. Suurbritannia mittetäielik ajalugu 1984–1992» (2018). Film on loodud justkui alternatiivse ühiskonnaõpetuse tunnina, elavas dialoogis tänaste Briti keskkoolinoortega. Kel näitusel pooleteiseks tunniks aega ja kannatust ei jätku, soovitan seda tingimata järelvaadata Youtube’is – muu materjali mõnevõrra hajusas kontekstis loob see hea didaktilise raamistuse.

«Isegi parima kvaliteediga jalgpallimängus, kui seda mängitakse vaid viiekümneinimeselisele publikule, puudub kommunikatiivne võim,» on kirjutanud meediateoreetik Marshall McLuhan. Sama käib kõnealuse subkultuuri kohta – reiv oli oluline massifenomenina. Aga eriti intrigeeriv on see, mis juhtub siis, kui portreteerimise eesmärgil massist ükshaaval välja noppida muusika rütmis tiksuvaid indiviide.

Klubikultuuri antropoloogilise kaleidoskoobina toimi­vas kahekanalises videoinstallatsioonis «The Buzz Club, Liverpool, UK» (1996–97) tegi justnimelt seda tuntud Hollandi kunstnik Rineke Djikstra. See, mis neil ekraanidel justkui toimumata siiski toimub, on midagi väga sugestiivset, intiimset – neis valgel foonil jäädvustatud tiinekates puudub igasugune nartsissismi alge. Näeme, kuidas kaameraobjektiivi ette toodud noored nagu salajasel kokkuleppel üks teise järel võõra dokumenteeriva pilgu eest leebelt, ilma igasuguse trotsita taas muusikasse ja iseenesesse pöörduvad.

Näituse ämmaemand

Meenub, et Delleri filmis osalenud tõid hämmeldunult välja, kui vabalt võisid noored inimesed end toona pidudel tunda – polnud pideva jäädvustamise sundi ja kõige isikliku sotsiaalmeediasse riputamise painet. Djikstra töö on muide näituse ämmaemand – nagu on intervjuudes maininud kuraator Kati Ilves, sai just selle installatsiooni kogemisest 2017. aastal alguse reivinäituse idee.

Välismaalaste kõrval mõnevõrra ootuspäraselt paketis figureeriv Kiwa suubub taas kord meediumispetsiifilisse tautoloogiasse, valides näitusel domineeriva antropoloogilise koodi asemel nimme range antisubjektiivsuse – töö keskmes on DJ-pult, millel heliplaatidelt valgussähvatusteks transleeritud strobo saadab vaatajat pea kogu näitusel. Sandra Kosorotova habras skeem siidisallil seevastu toob fookusesse reivikultuurile iseloomuliku spirituaalsuse, põhinedes Lasnamäe venekeelse trance’i-kogukonna liikmete krišnaiitideks ümberkasvamise näitel.

Anne de Vries. «Kriitiline mass: Pure Immanence». 2015. Kunstniku loal.
Anne de Vries. «Kriitiline mass: Pure Immanence». 2015. Kunstniku loal. Foto: Kaader Videost

Mõlemad tööd on valminud spetsiaalselt reivinäitusele. Tasub mainida, et esimese reivikultuuriga suhestunud teose Eestis lõi juba 1991. aastal siin klubikultuuri ikoonide seeriaga esindatud Tarvo Varres, luues Rühm T näituse «Guide to Intronomadism» raames Tallinna Kunstihoonesse osaluskunstiteose «Acid House Party». Selle taastootmine praegusel hetkel osutuks aga kui mitte võimatuks, siis igatahes täiesti mõttetuks. Pole midagi teha – subkultuurne materjal on sedavõrd subtiilne.

Mõistagi ei saa kunstinäitus pakkuda otsest vastet kaasahaaravale hedonistlikule kogemusele.

Massilisest, põlvkondi mõjutanud fenomenist on paraku välja kasvanud üllatavalt vähe üldistusjõulist kunsti. Isegi kogenud peoloomas on teadmine, et peale paarisajameetrise järjekorra läbimist tuleb tal õhtu otsustavamal hetkel silmitsi seista turvamees Sven Marquardtiga, Püha Peetrusega legendaarse Berliini ööklubi Berghain uksel, oluliselt teravam elamus kui kokkupuude Sven Marquardti fotokunstiga.

Eksootide eksponeerimine näib olevat klubikultuurist jutustava kunsti normcore, kordudes sellelgi näitusel mitmes pildireas. Ent Marquardt ongi siin pigem isikliku aura tõttu, mitte kunstnikuna, nagu ta muuseumiseinal asjassepühendamatule paista võib. Ta on siin nime, salakoodi, sümbolina. Tema otsustab, kas sa kuulud öösse, või siis seekord mitte.

Märksõnad
Tagasi üles