Robert Rooba intervjuus KHLile: olen kindel, et teen ka sellele liigale pühendatud tätoveeringu

Robert Rooba soovib kõik mängijakarjäärist saadavad teadmised kasutada praegu ja tulevikus ära Eesti hoki hüvanguks. FOTO: Eero Vabamägi

Hiljuti esimese Eesti hokimehena KHLi klubiga – Tšerepovetsi Severstaliga – liitunud Robert Rooba andis kontinendi suurliiga kodulehele intervjuu, kus rääkis Eesti hokist, vene keelest, oma Soome-perioodist, vanemate rollist, aga ka tätoveeringutest. Postimees avaldab usutluse täismahus.

Robert, Eesti meedia nimetab teie siirdumist KHLi «imeks jääl». Mida see teile tähendab?

Olen alati unistanud KHLis mängimisest. Mulle oli austav mängida Soomes, nüüd aga ootab mind KHL. See avab uksi noortele mängijatele, kel on võimalus näha, kuhu nad võivad küündida. Meil pole eriti palju hokimängijaid, aga kui leidub eeskuju, et on võimalik jõuda heasse liigasse, on see igaühele positiivne märk.

Kas näete oma riigis hoki arengut?

Jah, eriti viimasel seitsmel-kaheksal aastal. Peamine probleem seisneb selles, et jäähalle on vähe. Maa on väike, hoki aga mitte kõige populaarsem spordiala. Jäähallid vajavad suuremat rahastamist ka erasektorilt, mitte ainult avalikust sektorist. Seega tuleb leida inimesi, kes oleks huvitatud jäähallide ehitamisest ja hoki rahastamisest. Peame lihtsalt tööd jätkama ja väikeste sammude haaval edasi minema.

Loodan, et hoki muutub aja jooksul populaarsemaks. Kõik Eestis peetud aKHLi mängud tähendasid meile palju. Kuivõrd Eesti oli varem Nõukogude Liidu osa, jälgivad paljud inimesed KHLi. KHL on Eesti hokisõprade südametele lähedal. Loodan, et meil peetakse rohkem KHLi mänge ning järgmiseks sammuks oleksid jäähallid. Niimoodi saab hoki juurde tuua rohkem lapsi ja spordiala toetus suureneks.

Omapärase asjaoluna mängis just Severstal KHL World Games projekti raames Tallinnas. Kuidas need mängud kohalikule turule mõjusid?

Kuulsin, et pärast esimesi Tallinnas peetud KHLi mänge suurenes hokit harrastavate laste arv. See oli meie hokile kahtlemata suur sündmus.

Kui teie mängijakarjäär lõpeb, muutub hoki arendamine ilmselt oluliseks osaks teie elus?

Loomulikult olen valmis igal moel aitama. See on minu kohustus, sest olen Eesti hoki poeg. Praegu aitan, kuidas suudan, muuta meie hokit tugevamaks ja tulevikku säravamaks. Meil on mitu ühist projekti, näiteks korraldan suvel lastelaagrit. Eelmisel suvel oli seda koroonaviiruse tõttu raske teha, kuid see on tähtis algatus.

Enne, kui tuli pakkumine KHLi klubilt, jõudsite juba Soomes lepingut uuendada?

Jah, uuendasin lepingut JYPga, kuid see sisaldas KHLiga seotud punkti. Rõhutasin agendile selle punkti vajalikkust, et kasutada võimalust, kui see avaneb. Jyväskyläs olin kõigega rahul. Linn ja meeskond on mulle lähedased. Kuid uskusin, et tuleb aeg, mil avaneb võimalus sõlmida leping KHLi klubiga.

Teie uus peatreener Andrei Razin rääkis intervjuus vene keele olulisusest teile. Kas see tuleb nüüd suve jooksul meelde tuletada?

On veidi naljakas, et küsite selle kohta. Neil päevil juba andsin kohalikule raadiojaamale intervjuu vene keeles. Tõsi, tunnen, et veidi on keel ununenud. Aga paar intervjuud, mõni päev suhtlemist, ja kõik meenub. Ma ei muretse sel teemal üldse.

Kuidas alustasite hokitreeningutega?

Eestis pole hoki lapsele esmane valik. Minu jaoks oli see aga loogiline, sest minu isa mängis hokit. Käisin tema mängudel, ala hakkas meeldima ja tahtsin ise proovida. Isa on endiselt hoki sees, ta on praegu rahvuskoondiste peamänedžer. Teda nimetatakse «Eesti hoki hingeks», sest tema tulekuga muutus palju. Talle on hoki terve elu, seetõttu on mõistetav, miks mina siinmaal olen.

Lugesin, et teie isa töötas taksojuhina, kui olite esimesi aastaid Soomes.

Vanemad on minu karjääri heaks palju ohverdanud. Läksin Soome 15-aastasena ega olnud valmis seal iseseisvalt elama. Isa tuli kaasa ja hakkas töötama taksojuhina, et oleks, millest elaada. Hiljem sai ta teise töö. Ema ja isa pidid seetõttu mitu aastat elama erinevates riikides. Olen neile selle eest väga tänulik, nemad omakorda on rõõmsad minu KHLi-lepingu üle.

Nad peavad teie üle uhked olema.

Nad on väga tagasihoidlikud inimesed, ei näita kunagi liigseid emotsioone, aga see on tervele meie rahvusele omane. Loomulikult on nad väga õnnelikud. Isa alguses rõõmustas, seejärel aga rõhutas, et tuleb jääda tagasihoidlikuks ja jätkata töötamist.

Rääkige oma viimasest hooajast Soomes.

Arvan, et kõik minu jõupingutused ja tehtud töö aitasid saada paremaks. Töötasin kõigil viiel Jyväskyläs oldud aastal oma mängu parandamise kallal. Lõppenud hooajal oli meeskonnal probleeme, toimus perestroika. Minu roll meeskonnas suurenes, treenerid usaldasid mind. Enesekindlus tõusis. Ma ei teinud midagi liiga erilist, lihtsalt mängisin oma mängu.

Üks teie klubikaaslasi oli varem Kaasani Ak Barsis mänginud Jarkko Immonen.

Jarkko on väga vaikne inimene, kes kunagi ei räägi palju. Meil oli mängude eel traditsioon: enne soojendusele minekut palusime Jarkkol rääkida mõne loo KHList (naerab).

Kas jälgisite Gagarini karikavõistluste (KHLi finaal) seeriat?

Vaatasin kõiki kuut mängu ning Avangardi võit rõõmustas. Olin nii lapsepõlves kui ka praegu Ilja Kovaltšuki suur fänn. Mulle meeldis meeskonna energia, lisaks mängis seal kaks soomlast, seetõttu soovisin Avangardi võitu.

Teie Instagrami kontot sirvides märkasin paljusid tätoveeringute pilte. Kas nende seas on ka lemmikuid?

Need kõik on lemmikud! Ma ei tee tätoveeringuid selleks, et lihtsalt nahale pilt saada. Enamik neist on väga isiklikud, igaühel on mõne mu elusündmusega seos. Meie, eestlased, oleme üldiselt ateistid ja usume iseendasse. Tätoveeringud on minu piibliks, minu teekonna lugu ja räägivad sellest, kes ma olen. Need on mulle tähtsad, lisavad energiat ja enesekindlust. Nädala pärast saan aega teha veel mõne.

Peate tegema KHLile pühendatud tätoveeringu!

Olen kindel, et see tuleb. See peab meenutama Venemaal veedetud aega.

20.01.2022 21.01.2022
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto