N, 2.02.2023

TARTU TULEMINE ⟩ Kui linnas loeti kokku 245 prostituuti ja see ei olnud tipp

Jens Raevald
, ajaloolane
Kui linnas loeti kokku 245 prostituuti ja see ei olnud tipp
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Rahvusarhiivi säilikute hulgas on Tartu politseivalitsuse albumid 19. sajandi lõpust ja 20. sajandi algusest prostituutide fotode ja nimedega.
Rahvusarhiivi säilikute hulgas on Tartu politseivalitsuse albumid 19. sajandi lõpust ja 20. sajandi algusest prostituutide fotode ja nimedega. Foto: Kristjan Teedema

Kui Oskar Luts Kivisilla apteeki tööle võeti, olid pordunaised Tartus juba kohal. Neid oli palju. Selsamal, 1903. aastal oli linnas kaheksa lõbumaja, keskmiselt kaheksa naist igas, ja teist sama palju salaurkaid, kus koos üksikprostituutidega tegutses paarsada naist. 1. jaanuaril 1904 loendati linnas 245 ametlikku prostituuti ja see ei olnud tipphetk.

Legaalse pordumajanduse hiilgeajad olid juba möödas. 1896. aastal oli linnas arvel 415 lõbunaist. Venemaale oli Lääne-Euroopast kohale jõudnud abolitsionism, naiste õiguste eest võitlev liikumine, mis nägi legaalses prostitutsioonis politsei mahitatud naiste ihuga kauplemist ning soovis seda kõike ära keelata. Prostitutsiooni keelamiseni jõuti Eestis alles nõukogude võimu kehtestamisega 1940. aastal, kuid reegleid karmistati ning ühiskondlik hukkamõist surus tegevust aina enam põranda alla.

19. sajandil oli veel normaalne, et mõnes väikelinnas täidab pordumaja klubi ja kultuurimaja ülesandeid: mehed kogunesid klaasikese taga kaardilaua ümber, käis muusika ja ehk tehti sugu ka. Uuel sajandil olid uued kombed, nagu karskusliikumine, lauluseltsid ja teatrid, raamatulugemine ja poliitikaga tegelemine.

Naised ja mehed

29. septembril 1899 kirjutas Postimees: «Olgu ka naesterahwa pääaju kergem kui meesterahwal, aga sellest ei järgne veel, et tema waimu harimata peab jätma ja tema harimatust kurjasti tarwitama.» Järgnes torge meeste kõlbluse pihta: «Kui meesterahwas abielusse astub, siis nõuab tema neiu käest süütust ja wooruslikku puhtust, mehe käest aga ei küsi keegi seda. Astub mees abielusse, siis on ta juba ennast «wäljamöllanud», ta on wäsinud – mitte oma tööst, waid oma eluwiisidest.»

Kui juba Jaan Tõnissonile ei meeldinud meeste lõbus elu, siis mis veel sotsialistidest rääkida. 14. veebruaril 1909 Tallinnas peetud kõnekoosolekul andis Mihkel Aitsam teada, et porduelu «pääpõhjus seisab majanduslistes oludes ja naesterahva õigusteta olekus; pääedendajaks aga on alkoholismus. Praegusel kapitalistlisel ajajärgul ei suudeta porduelu praeguste elutingimiste juures mitte ära kaotada, võib ainult vähendada».

Mõlemal oli õigus. Ühe majanduslikult kindlustatud noore mehe elu juurde käis lõbunaise teenuste kasutamine üsna loomulikul viisil. Tartu keiserlikust ülikoolist lahkunud tudengitest oli professor Dehio andmetel 1892. aastal 24 protsenti süüfilises. Enamasti saadi suguhaigus prostituudi või mõne sellesarnase naisterahva käest. Paljudel tudengitel oli isiklik teenija, kes oli ühtaegu armuke. Mõnedki neist naistest olid endised või tulevased prostituudid.

Raske ja vilets elu

Palju kehvemad kliendid olid sõdurpoisid. Soldati kuupalk oli kõigest 50 kopikat ja lõbumajja minek oli suur luksus. 50 kopika eest võis seksi saada küll, aga mitte ametlikust hooramajast, kus käisid rikkamad tudengid, ametnikud ja kaupmehed. Niisuguse raha eest võis sugulise rahulduse allikaks olla pigem mõni puumaja Pikal tänaval, kus ema kupeldas tütart. Sellised salaurkad olid haiguste leviku seisukohalt ohtlikumadki kui avalikud majad.

Tartus asetseva Krasnojarski polgu ülemad koos linna politseimeistriga püüdsid soldatite seksuaaltervise eest hoolt kanda, puhastades kasarmu pääsla ümbruse (Puiestee tänava lõpp) lõbumajadest polgu sinna asumisel 1895. aastal. Ühe pordumajadest ostis ära linna haigla, mis rajas sinna lõbunaiste vastuvõtupunkti koos voodikohtadega nende ravimiseks. Registreeritud prostituudid pidi kord või kaks korda nädalas käima end linnarstile näitamas.

50 kopika eest võis seksi saada küll, aga mitte ametlikust hooramajast, kus käisid rikkamad tudengid, ametnikud ja kaupmehed.

Aitsamil oli õigus, kui ta süüdistas pordumajanduse õitsengus elutingimusi ja naisterahva õigusetust. Naiste tööd olid viletsasti tasustatud ja rasked. Näiteks paberossi keeramise töö mõjus tervisele vahest hulleminigi kui suguhaigused. Registreeritud lõbunaistest olid väga vähesed heal järjel olevatest peredest. Tooni andsid orvud, sulase- ja popsitütred.

Enamasti alustati kõlvatu ameti pidamist 15–18-aastaselt ning tihtipeale just pärast toitja (isa, ema) surma. Selge vahe oli bordelliprostituudil ja üksikul lõbunaisel. Bordellis töötav naine oli enamasti tulnud kaugemalt, paljudes lõbumajades olid enamuses venelannad ja lätlannad. Tuldi ka kaugemalt – Saksamaalt, Austriast, Šveitsist.

Bordellipidajate päritolu oli samuti mitmekesine. Kindel oli see, et tegemist oli 30-aastase või vanema naisterahvaga, sest meestel ja noortel oli keelatud olla lõbumaja pidaja, ning kuigi mõnel pool olid ettevõtlikud mehed leidnud endale «tankisti», kontrollisid Tartu «seksitööstust» kindlasti naised.

Pordumaja pidajate hulgast kerkis esile ka üks «dünastia». 1857. aastal Kriimanis sündinud Ann Zahrensi neli õde olid ilmselt kõik vähem või rohkem pordueluga kätt proovinud. Kui Ann oli 15-aastane, kolis pere Tartusse. 30-aastaselt abiellus ta August Lilleweldiga, kellel arvatavasti oli lõbumaja pidamise kogemus.

Õitseng ja allakäik

Pereäri õitses. Kui Ann 1901. aastal, kõigest 43-aastasena suri, hinnati tema varade koguväärtus 13 000 rublale (maja Roosi tänaval, krunt Tähtvere tänavas, võlakirjad, raha pangakontol). Seejuures oli ta juba aastaid «erus» olnud. 1895. aastal müüs ta Puiestee tänava valdused maha (sellesama sõjaväeosa saabumise pärast ja üks ostja oli linna haigla). Kolm aastat hiljem oli ta lühemat aega Tartu ühe suurema lõbumaja, Roosi 40, «puhkuseasendaja».

Vähemalt 22 aastat oli meestele müüa tema õe Minna (1863–1897) tütar Helene. Enne 1905. aastal Riiga siirdumist on politseis avaliku naisena arvel Minna mehe vennanaine Johanna.

Tõeline staar oli aga Anni noorem õde Caroline, esimese mehe järgi Kõiv, teise järgi Unt (1860–1919). Caroline alustas perenaisena mõni kuu enne 30. sünnipäeva juutidele kuuluvas Peetri 84 lõbumajas. 1892 avas Kõiv seal lähedal, Roosi 40, uue lõbumaja, mida juhatas 20 aastat ning andis siis ohjad õepoja naisele Melaniele üle. Caroline proovis äri laiendada Rakverre, pidades paar aastat sealgi samasugust asutust.

Lõbumajade allakäik sai hoogu siseministri 1903. aasta ringkirja järel. See keelas bordellis alkoholi müügi ja tõstis seal tegutsevate naiste ea lubatud alampiiri 21. aastale (veidi varem oli see 16 aastalt tõstetud 18 aastale). Pealegi ei andnud naabrid enam nii kergel käel nõutud heakskiitu avaliku maja avamiseks. Lõbumajade hulk kogu Venemaal tõmbus kokku ja nii läks ka Tartus.

Millal avalikud lõbumajad täielikult asendusid üksikprostituutide ja salaurgastega, pole teada. Viimane teade klassikalisest lõbumajast on 13. jaanuarist 1919. Mõni tund enne kuperjanovlaste saabumist kuulasid punased üle ühte Oa 18 tegutsevat lõbunaist. Sellel aadressil tegutses Tartu vanim bordell, avatud 1879. aastast.

Jens Raevald on TÜ ajaloodoktorant, kelle uurimisteema on tsaariaegne prostitutsioon, eriti Tartus. Ta töötab ajalooõpetajana Järvamaa kutsehariduskeskuses.

 

Rahvusarhiivi säilikute hulgas on Tartu politseivalitsuse albumid 19. sajandi lõpust ja 20. sajandi algusest prostituutide fotode ja nimedega.
Rahvusarhiivi säilikute hulgas on Tartu politseivalitsuse albumid 19. sajandi lõpust ja 20. sajandi algusest prostituutide fotode ja nimedega. Foto: Kristjan Teedema

Kasutatud kirjandus

  • Jens Raevald on artikli kirjutamisel tuginenud paljudele allikatele. Nende hulgas on:
  • tema enda magistritöö «Prostitutsioon Tartus 1880–1914» (TÜ ajaloo ja arheoloogia instituut, 2019)
  • rahvusarhiivi säilikud
  • Postimehes 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi algul ilmunud uudised
  • Heino Gustavsoni raamat «Kõige vanem amet», Tallinn, 2006
  • Tartu linnaajaloo muuseumide aastaraamat 2019
Allikas: Jens Raevald
Märksõnad
Tagasi üles