P, 5.02.2023

Milleks timukale südametunnistus?

Alvar Loog
, toimetaja
Milleks timukale südametunnistus?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Eks ta ole...
Eks ta ole... Foto: Salvatore Laporta/Ipa/i/sipa/salvatore Laporta/Ipa/i/sipa

Venemaalt pärit ideede, mõttemallide, toodete jms – ent õnneks ja õigustatult mitte inimeste – suhtes on Eestis ikka valitsenud teatav skepsis. Kui öeldakse «vene värk», siis ega selle all üldiselt midagi head ei mõelda. Ka kaunitest kunstidest pole meil kunagi õieti kodunenud ei vene muusika, teater ega kino (v.a multifilmid), kujutava kunstiga on vist natuke nii ja naa, aga pigem nii. Ainus Peipsi-tagune nähtus, mille kuvand on minu hinnangul eestlaste hulgas kestvalt ja läbivalt positiivne, on vene kirjandus.

Silmatorkavalt suur hulk välisautoritest, keda siinmail üldrahvalikult klassikuteks peetakse ning ühtlasi loetakse ja armastatakse, on pärit vene keeleruumist: Puškin, Gogol, Dostojevski, Tolstoi, Tšehhov, Bunin, Jessenin, Majakovski, Ilf ja Petrov, Ahmatova, Bulgakov jne; uuematest: Jevtušenko, Platonov, Strugatskid, Dovlatov, Jerofejev, Ulitskaja, Pelevin jne. Eks igaüks saab neid nimekirju vastavalt oma maitse-eelistustele mõttes pikemaks kirjutada.

Uuema vene proosa sihiteadliku vahendamise eest väärib eraldi tunnustust kirjastus Tänapäev, kelle «Punase raamatu» sarjas on viimasel kümnendil ilmunud järjepanu korralikus tõlkes kvaliteetseid teoseid väga erinevatelt autoritelt: Voinovitš, Sorokin, Kantor, Tšižov, Orlov, Jahhina, Rubina, Zorina, Pogodina-Kuzmina, Sanajev, Služitel, Lipskerov, Moskvina jpt. Muuhulgas on Tänapäev toonud sümboolselt koju tagasi ühe kadunud poja, 1978. aastal Tartus sündinud, ent koolieelikuna koos vanematega Siberisse kolinud Aleksei Salnikovi, kelle neljast seniilmunud romaanist kaks on nüüd eesti keeles saadaval. Üle-eelmisel aastal ilmus «Petrovid gripi küüsis» (2016), mullu «Osakond» (2015).

Mida eesti lugeja vene autori romaani lugema hakates enamasti eest loodab leida? Eks ikka seda, mida meie enda rahvuskirjanduses natuke napib: armutut naturalismi, pikki psühholoogilisi lähiplaane, eksistentsiaalseid sügavikke, kaasahaaravat sentimentalismi, võluvat irratsionaalsust, sihitut vägivalda, lopsakat melodraamat, lõikavat satiiri, teravat ühiskonnakriitikat, eepilisi kirjeldusi alko- ja narkoorgiatest ning filosoofilistest köögilauavestlustest viinaklaasi taga. Ehk kogu seda legendaarset vene hinge tema ilus, valus ja hulluses.

Olgu öeldud, et Salnikovi romaanid pakuvad kõike ülalloetletut. «Osakond» võtab teemaks inimese ja võimu vahelise suhte, mis on olnud läbi aegade üks sealse kirjanduse põhimotiive. Sest eks Vene riik on oma kodanikke alati mitte niivõrd kaitsnud, vaid kottinud: tagakiusanud, piinanud, piiranud, pagendanud, tapnud. Teinud sunnismaiseks, kuulekaks, kalestunuks. Salnikovi teos laenab oma dramaatilise konflikti asjaolust, et selle peategelane – võimuambitsiooni ja vägivaldsete kalduvusteta inimene – muutub siin ise osaks struktuurist, mis teostab võimupositsioonilt kaaskodanike suhtes vägivalda.

Märksõnad
Tagasi üles