ÜHE TEOSE LUGU ⟩ Lahtiriietumine ei saa kunagi valmis

Cloe Jancise teos «Sobituv ihu» (2020). Klaas, erinevad tekstiilid, korduv video 26 min. Mõõdud varieeruvad. FOTO: Stanislav Stepaško

Ta vaatab mind taas ainiti. Rahulikult liikudes, nagu pidades mind ägedaloomuliseks või lausa metsikuks ja püüdes mind mitte hirmutada. Või liigub ta nii rahulikult, kuna muud moodi polegi võimalik selga panna tihedaid kompressioontooteid ja kummiseid sukkpükse? Kiirustades rebeneksid kõik need salendavad ja peitvad õmblused enda kahepalgelisuse koorma all!

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Me ei räägi, me ainult jälgime. Teineteist, tasasust ja pehmust meie ümber. Kohtume uuesti Tallinna Kunstihoone galerii tagaruumis, kuhu pressib lahtisest uksest sisse suveigatsusest uimane kevadõhk. Galeriis valitsebki mingisugune konsensus ja heasoovlikkus, teosed peavad teineteisest lugu. Sobilik atmosfäär ühele kevadnäitusele – taastulemistele ja taaskohtumistele.

Teos mõjub siiani

Tutvusin Cloe Jancise teosega «Sobituv ihu» esimest korda poolteist aastat tagasi, kui see oli väljas Jancise ja Maris Karjatse ühisnäitusel «Vahepeal» Hobusepea galeriis. Paksud talverõivaste kihid minu seljas ning teost võõrustav Hobusepea galerii hämar keldrikorrus allutasid teose hoopis teistele loodusseadustele. Toonane tugev kontrast teoses nähtud pehmuse ja ümbritseva karguse vahel tõmbas gravitatsioonina nende beežide vormide poole. Selle raskusjõu mõjuvälja olen jäänud pikalt, naastes mõttes teose juurde hetkedel, kui mõtlen sobitumisest või kohanemisest.

18.05.2021 20.05.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto