Püsimetsandus lisab metsamajandamisele värvi

Mänd suudab väheviljakas kasvukohatüübis looduslikult uueneda ka väikeses häilus. FOTO: Liis Kuresoo

Metsaga majandamine ei ole vaid must ja valge, kus paljudele kõrvaltvaatajatele pahameelt tekitav lageraie tähistaks sünget tooni ning heledal poolel seisaks täiesti majandamata, puutumata mets. Helerohelist tooni metsamajandamise skaalale lisab näiteks püsimetsandus: metsast raiutakse üksikpuid või väikeseid puudesalku. Seadus ütleb, et pärast valikraiet peab alles jääma vähemalt 30 protsenti puudest ja sellest hõredamaks ei tohi minna.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Eestimaa Looduse Fondi metsaekspert Liis Kuresoo kõneles, et sisuliselt tähendab püsimetsandus ilma lageraieta majandamist. „Suuri lagedaid alasid ei teki. Maksimum, mida püsimetsandust käsitlevas kirjanduses lubatakse lagedaks teha, on 0,25 hektarit. Sisuliselt on see häil (puistu võrastikus olev väike tühik – toim),” kõneles Kuresoo. Püsimetsanduses on esimeses rindes ehk kõrgmetsas alati suured puud. „Sellist olukorda ei teki, kus mets oleks metsata metsamaa. Mets on mets kogu aeg,” täiendas ta. Kuresoo sõnul võib eri allikatest leida erinevaid definitsioone. Kuid üldjoontes on põhimõtted samad: ei kasutata intensiivse metsamajanduse võtteid. „Ei rajata kuivendussüsteeme, ei tehta suuri teid, valdavalt ei tegelda ka lausalise istutamise ja kultuuride hooldamisega. Natuke võib kohata siin-seal istutamist ka, aga üldiselt loodetakse metsa looduslikule uuenemisele,” selgitas Kuresoo ja lisas, et mitme meetodiga võib sellele kaasa aidata.

Kasvukoht määrab koosluse

Uute puubeebide kasvamine oleneb suuresti metsast endast.

19.05.2021 21.05.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto