T, 6.12.2022

PM NÄDAL ⟩ Kaur Riismaa oleviku olemuse tabamise kirg

Aija Sakova
, kirjandusteadlane ja -kriitik
Kaur Riismaa oleviku olemuse tabamise kirg
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kirjanik Kaur Riismaa (paremal) ja toimetaja Maarja-Liis Mölder romaani «Jaanalind, kägu, kajakas» esitlusel tänavu jaanuaris.
Kirjanik Kaur Riismaa (paremal) ja toimetaja Maarja-Liis Mölder romaani «Jaanalind, kägu, kajakas» esitlusel tänavu jaanuaris. Foto: Kris Moor

Eesti Kirjanike Liidu kirjandusliku kolmapäeva raames jaanuaris toimunud vestlusel tõdes Kaur Riismaa: «Inimene roomab tuleviku suunas. Tema kaks jalga on minevikus. Ehkki olevik näib inimesele kindel, on see nagu seitsmepäine koletis, kes tuleb jutustamise abil tappa. Siis on ehk lootust, et inimene kukub ajast välja igavikku.»

Kaur Riismaa debüteeris luuletajana juba 2011. aastal ning tema esimene proosaraamat ilmus 2015. Tegemist on äärmiselt produktiivse autoriga, kes avaldab aastas raamatu või paar. Käesolevast aastast on Kaur Riismaa ka üks kirjanikupalga saajaid. 2019. ja 2020. aastal ilmusid temalt kaks ajaloolist romaani «Väike Ferdinand» ning «Jaanalind, kägu, kajakas», mõlemad avaldatud tema enda kirjastuses Vihmakass ja Kakerdaja.

Tegemist on mõtteliselt kokku kuuluvate teostega, mis toovad lugeja ette läbi kolme sajandi hargnevad lood erinevatest ühel või teisel moel omavahel seotud isikutest eri aegades. Tegelased ei ole küll rangelt võttes kõik pärilikke liine pidi seotud, kuid kuuluvad siiski kokku. Viimases romaanis kukub lugeja koos jutustajaga ka ajas oluliselt kaugemale, mis tähendab, et piirid eri aegade vahel ei pea.

Kui küsisin Kaur Riismaalt ülal viidatud vestlusel, kas kõik ajad on samaaegsed, oli vastuseks esmalt kõhklev, kuid siis kindel jah. «Inimene on neetud aega vaid sellepärast, et ta mäletab,» lisas Riismaa. Teda huvitab inimese ja aja, oleviku ja mineviku suhe ning mäletamise küsimus. Miks ja kuidas mäletatakse, miks mäletatakse valesti, mis elab minevikust meis edasi, miks minevik meist lahti ei lase. «Lugu tuleb suruda olevikku,» (lk 485) ütleb üks tegelastest romaanis «Jaanalind, kägu, kajakas». Teisal loeme: «Ma olin kohas, kus keelt pole tarvis, ja mis polegi koht, vaid nagu lehtrisuu, kõigi maailma hetkede lehtrisuu, kõik voolas minusse kokku ning kõik oli üks» (lk 342).

On näha ja tunda, et Riismaa naudib jutustamist ning aja ja inimese suhte üle arutlemist. Ta laseb oma tegelastel pidada pikki filosoofilisi mõtisklusi elamise ja elu loostamise teemadel. Ise kommenteerib ta kirjutava inimesena eluliste olukordade nautimise ja nendest tulevikus lugude rääkimist järgmiselt: «Olevikus lasub meil ülesanne antud hetk kinni püüda, aga kunagi ei tea, kas just see hetk on kinnipüüdmist väärt. Nauding ja teadmine on nii paratamatult erinevad, esimene neist on kõikehõlmav ja välistab samaaegse teadvustamise ning teine on paratamatult keeleline.» Kogemus saab niisiis kogemusena vaadeldavaks alles mäletamises ja sellest jutustamise kaudu.

Märksõnad
Tagasi üles