T, 6.12.2022
PM NÄDAL ⟩ Memoriaal maainimeste argipäevale
Vabaõhumuuseumis on avamiseks valmis Valgamaalt muuseumi toodud kolhoosi kortermaja. Foto Mihkel Maripuu, Postimees Foto: Mihkel Maripuu / Postimees
Memoriaal maainimeste argipäevale
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
  • Magusvalus rännak lähiajalukku.
  • 1970ndaid märgistavad läikiv sektsioonkapp ja vesiklosett.
  • Majandite hävimine 1990ndate alguses peegeldub ka kodumajapidamistes.

Eesti Vabaõhumuuseumi uus eksponaathoone «Kolhoosi korterelamu» täidab nostalgiliselt magusvalusal moel lünga Eesti lähiajaloos.

Ajal, mil uusi kõrghooneid kerkib vähemasti Tallinna otsekui kevadseeni märga metsa, peaks väga tagasihoidlikul nõukaaegsel valgetest silikaattellistest majakesel olema raske tähelepanu püüda. Kummatigi see ühel 1964. aastal Boris Mirovi tüüpprojekti nr 61 järgi ehitatud kahekorruselisel kolhoosielamul õnnestus: nädala keskel valitses tema ümber selline elevus, justkui hakkaks mööda järsku pruuniks võõbatud puutreppi jooksvad respiraatorites ehitajad ise kohe-kohe siia sisse kolima: veel paigaldati viimaseid lüliteid ja veeti viimaseid kaableid, veel võis õhus aimata värske värvi ja saepuru lõhna.

Kolhoosi kortermaja trepikoda.
Kolhoosi kortermaja trepikoda. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Kui hoone 21. mail pärastlõunal vabaõhumuuseumis avati, peeti pidulikke kõnesid, kõlasid ovatsioonid ja jagati intervjuusid. Ning põhjusega, sest kunagi Sookuru lauda töötajatele rajatud vana maja on teinud läbi sellised noorendus- ja elumuutusprotseduurid, millest keskealine inimene võib vaid unistada: tükkideks lõigatuna veeti elaniketa jäänud hoone seinad muuseumi tugiteenuste direktori Jaak Kõiva juhtimisel Otepää lähistelt Räbi külast kakssada kilomeetrit põhja poole Rocca al Maresse ning sätiti siin värskelt valatud vundamendil taas oma kohtadele.

Kolhoosi kortermaja.
Kolhoosi kortermaja. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Otsekui tselluliidiarmid reitel jooksevad siin-seal maja välisseintes tänaseni valgemad vaod: kohad, kus tükkideks saetud tellisseinad omavahel kokku mörditi. Ka katus on tänapäevasem kui see, mis Eesti äärealadel paljusid elanikke ikka veel veel vihma eest kaitseb: ajastutruusid eterniittahvleid loeti asbestisisalduse tõttu muuseumis allesjätmiseks liiga ohtlikuks.

Ent autentsust jagub samas isegi maa alla: hooletult valgeks võõbatud ja pinnulistest puulaudadest kokku klopsitud keldriboksid, milles hoone «elanikud» säilitavad oma kibuvitsamoose ja marineeritud kõrvitsa purke, panid südame äratundmishoos taguma: just selline vaatepilt oli jäänud mällu Lasnamäe paneelmajade alt. Küllap oli pinnulise ülevärvitud laua näol tegemist üleliiduvabariigilise standardiga.

Kolhoosi kortermaja kelder.
Kolhoosi kortermaja kelder. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Neli korterit, neli ajastut

See, milline hoone neljast korterist kõige enam rõõmsalt helgeid või valusalt nostalgilisi mälestusi äratab, sõltub ilmselt vaatleja vanusest. Kõige inspiratsiooniküllasem on ilmselt «korter nr 4»: näide nüüdisaegselt avatud lahendusega ja ümberehituste järel koguni läbi kahe korruse ulatuvast elupinnast, milliseid muuseumi ekspositsiooni- ja haridusvaldkonna direktor Dagmar Ingi ja teadussekretär Maret Tamjärv kohtasid oma üllatuseks mõneski endisaegses kolhoosimajas.

Maja kuraatorid vasakult Dagmar Ingi ja Maret Tamjärv 2010ndate korteris.
Maja kuraatorid vasakult Dagmar Ingi ja Maret Tamjärv 2010ndate korteris. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Seevastu korter, kuhu astume esimesena ning kuhu Türi Loomakasvatuskoolis laborandiks, brigadiriks ja kunstlikuks seemendajaks koolitatud Maila 1966. aastal kolis, sisaldab vaid kõige elementaarsemat, mida noortel kommunismiehitajatel hetkeliseks puhkuseks vaja läks.

Kitsas kušettvoodi 60ndate korteris.
Kitsas kušettvoodi 60ndate korteris. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Kušettvoodi, millel nooruke kolhoositar magas, on kitsuke ja peatsita; köögis tuli süüa teha puupliidil või väiksel elektripriimusel ja seinast välja turritavast kõverikust kraanist voolas kraanikausi all olevasse sinisesse plekkämbrisse vaid külma vett.

Köök 1960ndate korteris.
Köök 1960ndate korteris. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees
Kuivainete karbikesed 60ndate korteris.
Kuivainete karbikesed 60ndate korteris. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Siiski oli Maila astunud esimesi samme oma elu õdusamaks muutmiseks: ostnud oma palgast kirju vaiba ning sättinud riiulisse päiksekollased plekkanumad kirjadega «Tangud», «Riis», «Manna», «Suhkur», «Jahu», «Kohv».

60ndate korter.
60ndate korter. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Mõni aeg hiljem, teab rääkida üks hoone kuraatoreist, saatis kolhoos Mailale ka korterikaaslased: kaks kolhoosis töötavat noormeest, 18-aastane autojuht ja 19-aastane remondimees. «Tollel ajal oli ju elamispindadega kitsas ja otsustati, et üksikule noorele naisterahvale on see korter liiga suur. Ega need poisid siin väga palju ei ööbinud, nad olid sageli vanemate juures, aga Maila on meile rääkinud, et vahel sai ikka nalja ka ja oli tore, et noored inimesed olid koos.»

Vesiklosett 70ndate korteris.
Vesiklosett 70ndate korteris. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Astume kõrvalkorterisse, kuhu kogutud esemed meenutavad elu aastakümme hiljem, 1970ndail. Siinseteks asukateks on juba lastega pere ning lauale rivistatud koolikraam paneb võpatama: ma ei osanud isegi kujutleda, et mälestus tollest kolmnurksest liimipütist ja teravalt lõhnanud musta tuši purgist kusagil pea sügavuses säilinud on. Elu on vaieldamatult arenenud: kuivkempsu asendab logiseva paagiga vesiklosett ning toaseina kaunistab uhkelt läikiv sektsioonkapp, mille ostmine nõudis toonastelt nõukaeesti peredelt kes teab mitme palga säästmist või elukindlustuse osakute müümist.

Kirjutuslaud 70ndate korteris.
Kirjutuslaud 70ndate korteris. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Kapi ees ootavad istujaid aga vaibakestega kaetud ja pisut topilised mururohelised tugitoolid (kandilised, ent samas elegantselt ratastel liikuvad), veidi eemal aga uhke radioola, mille kinkis muuseumile üks antiigiärimees. Ja nii, lahkete annetajate toel, õnnestus kokku koguda enamik muidki esemeid kuni tualettlaual seisva magusa Krasnaja Moskva parfüümini.

Elutuba 1970ndate korteris.
Elutuba 1970ndate korteris. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Raha kulus samas antiikse teleka remondiks ja ajakohastamiseks, sest ekspositsioonis on ka interaktiivsust: kineskoobi sügavustes jooksevad ajastukohased saated, baarikappi avades elustub aga pereema 35. eluaasta sünnipäevapidu koos toonasteks hõrgutisteks olnud viinerite, täidetud munade, kartulisalati, magusa šampanja ja viinaga.

Royali piiritus ja Mehukatti

Tüüpiline joogitaara 1990ndate korteris.
Tüüpiline joogitaara 1990ndate korteris. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Ka kolmandas korteris näivad elustuvat kunagiste elanike hääled, sedapuhku siis, kui avada köögikapp, mis tuttav paljudele toonastes paneelelamus elanuile. Kohemaid puhkeb toas ehe 90ndate alguse stiilis peretüli. «Sina ära õienda midagi... kõik on kombes,» kostab mehe takerduvat jauramist. «Arutasime siin Petsiga, et on mingi hea ots pakkuda või…»

«Kuule, mis ma ei õienda! Kas ma pole öelnud, et ei vea seda Petsi siia,» tulistab käbedam naine vihaste valangutega vastu. «Mis te arutate siin kogu aeg!? Sul pole mitu nädalat juba mingit otsa olnud!»

1990ndate elutuba.
1990ndate elutuba. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Nagu Maret Tamjärv diskreetselt selgitab, pole erinevalt kahest esimesest korterist selles majapidamises konkreetseid eeskujusid inspiratsiooniallikaina kasutatud, vaid kolhoosielamute läbikäimise põhjal on püütud luua koondportree elu hammasrataste vahele jäänud inimestest 90ndate algul: «Kui ikka majand täielikult likvideeritakse, siis pole ju enam tööd ja kuidagi tulevad ligi lootusetus ja vaesus ja suutmatus midagi muuta ja eks ka see alkoholism ole kerge tekkima, kui makstakse pudeliga. Sest kõigil ju ei läinud 90ndate algul hästi; olid uusrikkad, aga olid ka uusvaesed,» kirjeldab kuraator kaastundlikult endise traktoristi ja endise lüpsja allakäiku, kes paistavad olevat oma pesemata nõusid ja tarbekraami täis pesast vaid korraks lahkunud.

1990ndate köök.
1990ndate köök. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

«Sul pole mitu nädalat juba mingit otsa olnud. Vahi ennast, kes tahab sellist tööle?» kriiskab naine köögikapist. «Vaata, missugune sa välja näed. Remonti ka tehtud ei saa! Ma ütlesin hommikul, et värvi uks ära. Mida sa tegid siin päev läbi?»

Laual keset pesemata klaase ja söögiriistu seisab konisid täis tuhatoos, poolik pakk Rumbat ja pudel Royali piiritust. Vaikselt ootab oma tähthetke tulekut ka suur tainarull.

Vabaõhumuuseumis Kolhoosi korterelamu avamine.
Vabaõhumuuseumis Kolhoosi korterelamu avamine. Foto: SANDER ILVEST / POSTIMEES/SCANPIX BALTICS
Märksõnad
Tagasi üles