Jüri Reinvere: sooküsimuse agressiivne pale

Helilooja Jüri Reinvere. FOTO: Mihkel Maripuu

Lääne ühiskonnas kõlab üha tugevamalt radikaliseerunud noorsoo hääl, mida ei või ega saa niisama eirata, kirjutab Saksamaal elav helilooja Jüri Reinvere.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Umbes kümme aastat tagasi tahtsin Berliinis osta ühelt soome tütarlapselt jalgratast. Tekkis mingi segadus, kas tegemist oli meeste või naiste jalgrattaga. Sain temalt korraliku sõimuvalangu. «Kas sul on ka muidu raske elada?» kirjutas ta mulle. Ja pärast pooletunnist loengut: «Sellest ajast peale, kui ma Berliini kolisin ning tõeliselt vabanesin, olen loobunud igasugustest tehislikest kategoriseerimistest, mida inimesed on endale aegade jooksul kokku mõtelnud – näiteks kunstlikust jagamisest meheks ja naiseks.»

See oli siis kümme aastat enne, kui arusaam, et inimese sugu on midagi inimese eluea jooksul muutuvat ning raskesti määratletavat, on saanud läänes igapäevaseks ja läbivaks. Meie tänapäev on täis romaane ja filme, mis käsitlevat seda teemat rahulikult ja ülistades. Tol hetkel ei tundunud see mulle isegi eriti kummalisena, noortel inimestel on ikka kombeks Berliini kolides «vabaneda» ning olenevalt sellest, mida keegi vabanemisena tunnetab, avaldusi teha. Kui see suhtumine paari järgneva aasta jooksul sagenes ja muutus aasta-aastalt järjest agressiivsemaks, ei olnud enam võimalik silmi sulgeda selle ees, et noor sugupõlv tuleb peale küsimuste ning painetega, mis räägivad mingis uues keeles.

Järgnevate aastatega tõusis analüüsi asemel etteotsa agressiivsus. Sama kurtsid minu ajakirjanikest kolleegid nii Saksamaal kui ka Soomes. Nende e-postkastid täitusid kirjadega, mis kubisesid sõnapaaridest, nagu «intersektsionaalne puhvertsoon» ja «vana kultuuriga inimeste koormamine». Üks rootslanna kirjutas mulle pikki kirju, mille sisu oli, et «mehed muud ei soovi kui ainult naisi tappa».

Umbes samal ajal lugesin New York Timesist, kuidas Ameerika ülikoolidesse, konkreetsel juhul ülikooli Rhode Islandil, hakati rajama nn turvaruume. Need pidid võimaldama noortel üliõpilastel puhata traumadest, mida stuudium oli neile põhjustanud. Üliõpilasi traumeerivat kogu õppeprogramm, maailmas valitsev ebaõiglus, ning õppejõudude erinevatest maailmavaadetest oli tulnud ülepääsmatu müür, mis põhjustas depressiooni ning oli üleüldse niivõrd karm, et õppijad vajavat omaette taastus- ning rehabilitatsiooniprogramme. Mainitud ülikoolis hakati lisaks paljudele muudele programmidele rajama ka näiteks erilisi turvatube, kus olid seebimulle puhuvad ilusad automaadid, eriliselt välja valitud kardinad ning lamamistoolid. Nurgas mängis televiisor, millel jooksis DVD hullavate koerakutsikatega. Kui oleks võinud arvata, et tegemist on hikikomori’de ülikooliga (need on Jaapanis maailmast irdunud inimesed, kes vaid arvutis elada oskavad), oleks pidanud loetut esialgu kuidagimoodi mõistetavaks, kuid teisel lugemisel tekkis pahaendeline tunne, et siin miilab midagi palju sügavamat.

Algaastatel tundus, et uue põlvkonna gender-poleemikas on tegemist mingit sorti identiteedikriisiga, mida toetab inimeste kitsas silmaring. Ka siis, kui nad Berliinis, Londonis või Rhode Islandil elavad. Hiljem see tunne osalt kinnistus, teisalt aga viitas tohutult kasvav argessiivsus – ennekõike sotsiaalmeedias – sellele, et põhjuseks peab olema mingi küllaltki kompleksne aluspõhi, mis on palju keerukam, kui meie järjest lihtsustuv maailmatajumisvõime on võimeline käsitlema.

24.05.2021 26.05.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto