Seente tundmine on 18. sajandi meditsiini tasemel

Rea Sepping ja Justin De Bondi korjasid Lõuna-Eestis oma kodukandi metsast mitu korvitäit kevadseeni. FOTO: Tiit Efert

Kevadine seenehooaeg on täies hoos ja külastasime kolme paika, et uurida, milliseid seeni Eesti metsadest leiab. Matka lõpuks jõudsime kohta, kus sel nädalavahetusel korraldatakse seenefestivali.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Esimese seenelkäigu võtsime ette Tallinna Ülikooli bioloogiaõppejõu Tõnu Ploompuuga Tallinna lähistel Männikul. Enamikul kustub loodusehuvi murdeeas, aga Ploompuuga pole nii juhtunud. „Sestsaadik kui mina ennast lapsena mäletan, olin käpuli maas ja uurisin loodust,” meenutas ta. Nii ta kohtas ka oma esimesi seeni.

Metsa alla sammudes asusime kohe seeni otsima. Mis eristab kevadseeni suvistest ja sügisestest? Täpset vastust peale selle, et ühed kasvavad kevadel ja teised muul ajal, Ploompuu sõnul ei olegi. Ta tunnistas, et seente tundmine on tänapäeval umbes samal tasemel, nagu oli 18. sajandil meditsiin. Siiski oletas ta, et kui arvestada seda, et talvel külmudes-sulades saavad seeneniidid lõhutud, siis kevadseened on erilised selle poolest, et nende taastumine on kiirem ja seetõttu tulevad need varem. „Siin võib ka peenem ökoloogia taga olla, mida me ei tea,” rääkis Ploompuu. Kevadseened kuuluvad kottseente hõimkonda. Enamik sügisesi kübarseeni kuulub aga kandseente hulka.

Seened on Ploompuu sõnul tänapäeval populaarsed. „Seened on leidnud kaubandusliku väärtuse,” sõnas ta. Tema sõnul meeldib seeneteema ka tudengitele. Teadlase jaoks on aga põnev leida uusi liike.

Läinud aastal avastas Ploompuu üle kümne uue liigi, traditsioonilisel viisil viljakehi määrates.

26.05.2021 28.05.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto