AK ⟩ Mihkel Mutt: väikerahva Lõks-22

Mihkel Mutt. FOTO: Sander Ilvest

Väikerahva püüdlusest maailmas silma paista, kirjutab kolumnist Mihkel Mutt. 

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Vahel paistab, et eestlane on maailmas nagu oli meie sportlane NSVLi treeninglaagris. Et saada koondisse, pidi olema tüki maad parem kui venelane. Siis sind lihtsalt ei saadud ignoreerida. Kui oldi enam-vähem võrdsed, oli loomulik, et koondisse sai venelane. Teiselt poolt võeti koondisse lõpuks alati ka mõni mittevenelane, sest see oli ideoloogiliselt õige. Sellest ei saanud rääkida.

Ka praegu on kõiksugu kohtade jaoks avalikud või varjatud kvoodid sugudele, nahavärvile, ajaloopõhiselt jne, aga tähtsamad kohad lähevad ikkagi suurematele ja/või vanematele. Kõige paremad šansid nende vahele kiiluda oleks väikeriigil, kust viidi omal ajal Ameerikasse orje, kes pärast kuulus Moskva mõjusfääri, kus kiusatakse juute ja rõhutakse moslemeid, rahvastik on musta värvi ja koosneb ainult naistest. Avalikult pole sellestki sobilik rääkida.

Kujutleme, et Eesti külalised näevad siin midagi kõrgetasemelist. Nad väljendavad oma üllatusvaimustust – vau! Vastuvõtjad muhelevad algul heameelest, aga ühel hetkel muutuvad umbusklikuks, sest... miks nad ikkagi üllatusid? Aga «loomulikult» sellepärast, et ei lootnud siit midagi taolist leida! Sõnaga – pidasid meid kolkaks, kus ei osata noa ja kahvliga süüa jms. Kuradi ülbikud! Kui aga külalised meeldivat üllatust ei väljenda, on veel hullem. Mis, meie saavutust ei panda üldse tähele? Kuradi ülbikud!

28.05.2021 31.05.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto