P, 5.02.2023

Salapäraste lüükialaste jälgedes

Teet Korsten
, reporter
Salapäraste lüükialaste jälgedes
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Göynüki kanjonis on kõik nii võimas, et seal ei tahaks midagi muuta. Isegi lärmakaid turiste ei ole vajadust ärakaotada, sest neid peaaegu pole seal praegu.
Göynüki kanjonis on kõik nii võimas, et seal ei tahaks midagi muuta. Isegi lärmakaid turiste ei ole vajadust ärakaotada, sest neid peaaegu pole seal praegu. Foto: Teet Korsten

Aprillis õnnestus rassida päikselises Türgis ja seda peamiselt Vahemere rannikuga paralleelselt kulgeval Lüükia tee nimelisel matkarajal. Kodust lahkumist hõlbustas rännaku veidi esoteerilist laadi eesmärk.

Vahest ei pea veel kasutama minevikuvormi - öeldes, et Türgi on eestlastele armastatud turismikoht. Võib tarbida nn pakett-reise, kus trurismifirma on sinu jaoks kõik ette valmis äramälunud. Võib ise planeerida, mis on kindlasti energiamahukam, rahaliselt võibolla kallim, aga tasub ennast kogemuslikult alati ära – tean omast käest.

Vangist välja

Kui kuulsin käesoleva aasta alguses, et minu koostööpartner Peterburist planeerib pandeemia kiuste Lüükia tee rännakut Türgis, tundsin kohe, et olen käpp. Juba veebruaris ostsin esimesed lennukipiletid. Esimesed, sest kohe teatati, et kõnealune lend jääb ära. Siiani on mul ühe taolise lennu eest raha saamata, aga seegi laekub. Lõpuks päästis mind Oksana Lüükia-tuurile Novatoursi tšarterreis, mis väljus Tallinnast 3. aprillil kell 5 hommikul Antaliasse.

Aastast 2016 on mul Peterburi päritolu õpetaja Oksana Borodjanskaja. Mullu oktoobris oma esimest juubelit tähistanud naine on lõpetanud Peterburi ülikooli psühholoogiateaduskonna ja kogu elu on ta sel alal tegutsenud. Ehkki mõned niiöelda õigeusklikud tegelased võiksid tema viimaste aastate tegevust parapsühholoogia sildiga sildistada.

Oksana Borodjanskaja.
Oksana Borodjanskaja. Foto: Teet Korsten

Igatahes. Oksana räägib enda kohta, et kui ta tegeleks kasvõi banaanide müügiga, avardaks ta ikka nende teadvust, kes tema käest banaani ostavad. Mind on küll Oksana liikuma pannud. Nii psühholoogia kui geograafia vallas. Fantaasia vaesuse all Oksana samuti ei kannata. Kui ta mullu reklaamis isehakanud Oksana Toursi reisi Hakassiasse, käis sellega kaasas jutt, et tegu on kohaga, kus tulnukad esimesena Maa peal 10 miljonit aastat tagasi kohalikele olenditele mõistuse siirdasid.

Eelmisel aastal ma lockdowni tõttu Hakassiasse minna ei jõudnud. Jäi painama.

Kuna Oksana plaanitud retk algas 7. aprillil, jõudsin tütrega Türgi siseliini lennuga mugavalt kolmeks päevaks Istanbuli väisata. Nii olime Lüükia teele asudes hästi laetud Türgi riigi ja ajaloo eri kihistustega.

Covidi-aruanne

Pandeemia-aegsete reisikirjade kohustuslik osa on Covid-19-aruanne. Oksana oli Lüükia tee ettevalmistamise käigus tänavu Türgit juba kaks korda väisanud ja tema edastatud info seoses piirangutega osutus tõeks. St komandanditunnid ja piiravad seadused kehtivad Türgis eelkõige oma kodanikele. Nõnda võib turist end sel suurel maal suhteliselt vabalt tunda.

Simena kindluse näol on tegu iidse Lüükia asulaga. Kindluse tipust avaneb võimas vaade ümbruskonnale. Oksana sõnul on seal koos nii jõud, realiseerumine, kui usk edusse/optimism. Kõik see kokku moodustab võitmatu energia.
Simena kindluse näol on tegu iidse Lüükia asulaga. Kindluse tipust avaneb võimas vaade ümbruskonnale. Oksana sõnul on seal koos nii jõud, realiseerumine, kui usk edusse/optimism. Kõik see kokku moodustab võitmatu energia. Foto: Teet Korsten

Kui Eestis igatsevad karmi käe pooldajad vaktsineerimispassi, siis Türgi on välja mõelnud HES-koodi. Ilma selleta, ei pääse näiteks lennujaama, kaubanduskeskusesse, muuseumisse jne. Selle tegemine interneti teel enne Türki minekut pole raketiteadus. Enam kui kahenädalase reisi käigus pidin seda näitama 4-5 korda – pluss lennujaamad.

Meie grupi türklasest spordiinstruktor, ühtlasi Oksana poiss-sõber, Ibragim räägib, et politseist karmim on sandarmeeria – so sõjaväeline politsei. Kui kuskil Lüükia tee lõgul üks sõjaväedžiip korraks väsinud minu kõrval peatus – samas, kui meie grupp oli veninud vast poolele kilomeetrile-, küsiti sealt, kust oleme.

Ma ei hakanud sandarmitele seletama, et üks meie grupi tüdruk on Vladivostokist, ema ja tütar, kes kevadel lõpetab keskkooli, Smolenskist, neli inimest Moskvast, mitu Peterburist, Vladivostoki tüdruku poiss-sõber Istanbulist, aga rahvuselt on ta armeenlane, ja veel neli inimest Eestist – “Eestist!” vastasin ja vennad vurasid rahuldatult minema.

Inimesi võib meelitada reisile erinevate egiidide all – olgu selleks veinimõisad või rabavaikus. Nagu juba mainitud, on Oksana ala psühholoogia, mis kasutab oma nö riistvarana esoteerikat. Lüükia tee rännaku võtabki tema kokku energiakanalite kaudu. Näiteks on meie Lüükia tee esimene etapp – hingematvalt kaunis Göynüki kanjon - Oksana jaoks kabalistliku Elupuu IV kanali kehastus, mida süboliseerib Taro kaart Keiser.

Nagu Istanbulis - ja tegelikult üle Türgi - võib kõikjal kohtuda müstiliste kassidega, näeb Lüükia teel lisaks lüükialaste vaimudele rohkelt kitsesid, koeri ja isegi mõnda lehma.
Nagu Istanbulis - ja tegelikult üle Türgi - võib kõikjal kohtuda müstiliste kassidega, näeb Lüükia teel lisaks lüükialaste vaimudele rohkelt kitsesid, koeri ja isegi mõnda lehma. Foto: Teet Korsten

Vastav energegia struktureerib Oksana sõnul kogu maailma. Kui keegi on selle kanaliga väga hästi ühenduses, võib ta pelgalt mõttega reaalsust muuta. Igatahes on Göynükis kõik nii võimas, et seal ei taha midagi muuta. Isegi lärmakaid turiste ei olnud vajadust ärakaotada, sest neid peaaegu polnud.

Hard core matkarada

Lüükia tee on armastatud 530-kilomeetrine hard core rännutee pikki Vahemere rannikut, mis kulgeb peamiselt mägedes/mägisel maal ja jõuab aegajalt – väga oodatud kosutusena – kaunitesse mererandadesse. Miski pärast olen Eestis palju enam kuulnud nt Santiago de Compostela teel käinutest, aga Lüükia läbijaist pole eriti kuulnud. Tegelikult üldse mitte.

Kui camino teed tähistavad merekarbi märgid, siis Lüükia tee leiab Poola lipu moodi märkide järgi kividel. Kui järgi mõelda, on tegu ka Türgi lipuvärvidega.

Lüükia teed tähistav märk.
Lüükia teed tähistav märk. Foto: Teet Korsten

Hiljem, kui kõik osalised olid juba mööda maailma oma kodudesse tagasi jõudnud, selgus, et Oksana oli ka ise üllatunud, et tuur nõnda sujuvalt kulges – et inimohvreid polnudki. Endale omase muretusega ei hoiatanud ta kedagi enne tuuri, et tegemist saab olema päriselt sportliku andmisega, mis pole nõrkadele.

Tõele au andes peab mainima, et tõesti kõik osalejad pidasid karmid matkaetapid vastu. Ühte pidi oli meil kollektiivne teadvus, mis tekib grupis isegi nõidumata, aga kindlasti oli igal üksikul oma tee. Selle tagantjärgi analüüsimine erinevate märkide järgi annab osalisele teada nii mõndagi tema elust – kui mitte kõike.

Kuidas näiteks üldse teekonnale saabuti? Seda võib võrrelda siia ilma sündimisega. Millised olid takistused? Raske selljakotiga seljas trampida mägisel teel, kus praktiliselt ükski jalaast ei taba tasast pinda, vaid kive, mis võivad kuskile ära veereda, pole naljaasi ka 20aastasele.

Ise võin tunnistada, et ma pole aastaid nii hästi maganud, kui Lüükia tee ajal – väljaarvatud üks öö, mille veetsime telgis. Ilmselt pidi Oksana pidevalt osalejate kohal ka VIII kanalit hoidma, mille sümbol on Taro kaart Jõud, kus peal neitsi sulgeb paljakäsi lõvi lõuad.

Lüükia hääl

Mida öelda lüükialaste kohta, kellega pidime Oksana legendi järgi vaimus ühilduma? Mulle meenus rännaku ajal mitmel puhul Mika Waltari ja eriti tema romaan “Turms, surematu”. Tegu on teadupärast maailma ainsa etruski-teemalise romaaniga. Kui Oksana tõngumine lüükialastega õnnestub, on võimalik minevikust infot ammutada – nagu arheoloogid seda artefaktide kaudu teevad. Ka Waltarile on omistatud ülivõimeid. Nagu “Sinuhe” tõlkinud Piret Saluri on mulle rääkinud, tulid vanad egiptlased Waltari tuppa, aimdus nende kohalolu. Ja kirjaniku must krants keeldus sinna tuppa sisenemast – enne, kui käsikiri oli juba kirjastuses.

Lüükialaste kohta väidab Oksana, et neil oli võime suhelda paljuski sõnadeta ja distantsilt – nagu meil on internetiühendus, kui on. Praegu on nende kuulsaim monument surnute linn Myras. Tegu on kaljusse ehitatud mitmekorruselise linnaga. Sellest vaid mõned sajad meetrid eemal on amfiteater. See on nooremast ajast pärit. Kogu Lüükia tee on mälestusmärk lüükialastele. Terve Väike-Aasia rannik on täis nende linnade varemeid.

Facebookis sain sõpru lõbustada teatega, et “leidsin Gianni Versace tegeliku haua”. Tegu on Olympose asulaga, kus näeb Lüükiat juba hellenistlikust vaimust mõjutatuna. Nn Versace haud on kapten Eudemose perekonna sarkofaag ja “Versace” on ta seetõttu, et sarkofaagil on Versace logole sarnanev pea. Oksana leidis koha pealt tugevat surma energiat (XIII kanal) ja veidi eemal III (Keisrinna), XX (Kohtumõistmine) ja II (Kõrgeim preestrinna) oma.

Nn Versace haud on kapten Eudemose perekonna sarkofaag ja “Versace” on ta seetõttu, et sarkofaagil on Versage logole sarnanev pea.
Nn Versace haud on kapten Eudemose perekonna sarkofaag ja “Versace” on ta seetõttu, et sarkofaagil on Versage logole sarnanev pea. Foto: Teet Korsten

Kanalid kanaliteks. Kõigil on õigus - ja võibolla isegi kohustus - olla skeptiline, aga “Oksana Tours” tegi imet! Tuua inimesed välja pealesurutud isolatsioonist ja vangistusest on suur saavutus. Ilmselt õpetab Oksana rännak ka seda, et võime end vabatahtlikult vangistada kogu eluks - st ei midagi tehes ja oma elu maha magades.

Lüükia radadele kavatseb Oksana naasta sügisel. Tulev tripp pidavat olema vähemsportlik. Muidugi: need, kes äsjase läbi tegid, teavad, et Oksana hinnagud raskusastemete ja distantside kohta – eriti kui on juba läbitud enam kui 20 km mägiteed – võivad olla loomingulised.

Märksõnad
Tagasi üles