Öeldakse, et uus kuu toob uued ilmad. Nii ka seekord: ilmaprognoos näitab kuiva ilma püsimist väga pikka aega, mis võib tähendada, et ees on ootamas põud. Seetõttu olid sajud mais väga suureks abiks, sest aktiivsel taimekasvuperioodil on vett väga vaja. Metsade tuleohtlikkus pole veel jõudnud suureks paisuda, aga see on ilmselt nädala küsimus.
Põud tekib sellest, et pikka aega ei ole sademeid, mis on põhiliseks vee varustajaks maismaal. Kuna mai oli sajune, siis praegu pinnases vett jätkub ja põhjaveetase on suhteliselt kõrge, seega võib esialgu rääkida meteoroloogilisest põuast, mis tähendab, et sademeid on teatud perioodi vältel pikaajalise keskmisega võrreldes tunduvalt vähem. Ühtne definitsioon puudub, sest see sõltub koha geograafilistest jt iseärasustest, aga meil Eestis võiks piiriks olla umbes kaks nädalat. Peale selle räägitakse põuast tavaliselt taimekasvuperioodil. Ka talvel võib põud olla, aga see saab meil ilmselt olla meteoroloogilises tähenduses ehk nädalate kaupa ei saja kübetki lund ega piiskagi vihma, sest madala temperatuuri tõttu on talvel auramine nii väike, et veepuudust ei jõua isegi sademete pikaajalisel puudumisel tekkida.
Kui põud saab rahulikult areneda, st pika aja vältel ei tule olulisi sademeid, saabub järgmine faas – agrometeoroloogiline põud, mis tekib siis, kui põllukultuuridele ei jätku piisavalt mullavett. Mullavee vähesus võib saada saagile saatuslikuks, kui see juhtub põllukultuurile tundlikus arengufaasis. See faas võib juunikuuga kätte tulla küll, sest õhutemperatuur on suviselt kõrge ja auramine seega suur.
Samaaegselt jätkub meteoroloogiline põud, kuni saabuvad märkimisväärsed sademed. Samas sellises faasis ei pruugi isegi tugevatest hoovihmadest kasu olla, sest pinnas ei suuda vett vastu võtta, vaid sajuvesi pigem voolab ja aurab ära.
Kestev põud võib kergitada tuleohuindeksi peadpööritavatesse kõrgustesse, nii et metsas olles võib tekkida tunne, nagu istuks püssirohutünni otsas. Äärmuslikke näiteid: 1. juunil 2016 üle 8000 ühiku, 2010. aasta augusti alguses Virumaal üle 10 000 ühiku, 1992. aasta juulis Tartus 19 608 ühikut ja lõpuks veel 2002. aasta septembris Valgas jahmatavad 20 581 ühikut, mis on vististi teadaolev rekord. 2002. aastal oli üldse ebatavaliselt põuane suvi. Eriti hull oli toona olukord lõunamaakondades, kus ei tulnud augustis piiskagi vihma, isegi hommikust kastet polnud ja sealt pärineb ka pikim sademeteta perioodi rekord: 49 päeva (27. juulist 13. septembrini Võrumaal Mauris).
Veel räägitakse hüdroloogilisest põuast. Selle aluseks on jõgede vooluhulga vähenemine ja järvede-veereservuaaride veetaseme langemine teatud tasemeni. See tekib tavaliselt pikaajalise sademevähesuse tingimustes.
Põua viimane faas (inimühiskonna kontekstis) on sotsiaalökonoomiline põud – kui loodusliku vee vähesus hakkab inimesi mõjutama, eriti puudutab see majanduslikke aspekte.
Päris olematu vihmavõimalus muidugi ei ole, aga see on väike ja arvatavasti vaid mõne üksiku hoovihmana ehk enamik kohti vihma ikkagi ei saa. Öökülmaoht on nüüdseks möödas ja võib kergemalt hingata. Öösiti on tõenäoliselt siiski alla 10, aga päeviti üle 20 kraadi sooja.
